President Ilves: Põhiseadus nõuab turvalise, ilusa ja hea Eesti ehitamist
Mõelgem end korraks tagasi 1992. aasta suvisesse Eestisse.
Linnu ja külasid kattis sovetlik räämakord. Välisriiki, kui see polnud Läti või Leedu, sai viisaga.
Okupatsiooniarmee üksuste lahkumiseni jäi veel kaks aastat.
Tänavatel sõitsid valdavalt Made in SSSR autod ja liikluses jättis elu pea pool tuhat inimest aastas.
Maffialaadsed kurjategijate jõugud omavolitsesid, vilisesid palgamõrvarite kuulid ja autode alla pandi pomme.
Sadades tuhandetes peredes näris tulevikuusku elementaarne hirm, kuidas toime tulla.
Ometi valitses me iseseisvuse taastanud rahvast usk, et kohe läheb kõik paremaks.
Raadios ja telesaadetes, ka turul, arutati sisukalt poliitika üle. Rahva parimad kõikidelt elualadelt taastasid vaba riiki ja vaba ühiskonda, demokraatiat.
Me olime just kätte saanud omaenda raha, Eesti krooni.
Siis saabus 28. juuni 1992. Pärast teravaid vaidlusi, keset ärevaid et mitte öelda segaseid aegu, kehtestas Eesti rahvas endale uue Põhiseaduse.
91,3 protsenti hääletas poolt, 8 protsenti vastu, lisaks peotäis kehtetuid sedeleid.
Iseseisva Eesti uus vundament sai valmis valatud. Põhiseaduse Assamblee oli ära teinud hiiglasliku töö. Rahvas oli jõudnud kokkuleppele.
Vaadakem end nüüd täna, kakskümmend aastat hiljem, 28. juunil 2012.
Viiendik Eesti rahvast on sündinud juba uue põhiseaduse ajal. Eesti on saanud kindlaks. Oleme tagasi maailma poliitikas: Euroopa Liidus, NATO-s.
Meil on õigusriik. Meil on igaühel õigus avaldada oma arvamust.
On õigus olla eestvedaja ja – kel rohkemaks pole jaksu – ka vinguvat kõneviisi viljelev pidur. Igaüks nii nagu oskab. Vabalt.
Tähtis on, et Eesti edendamiseks on kõik võimalused valla. Põhiseadus on loonud ühiskonnakorraldusele paraja raami.
Tahan tunnustada Põhiseaduse Assamblee liikmete ettenägelikkust ja tarkust. Minu hinnangul on just meie põhiseadus aidanud Eestil oma riigi uuesti üles ehitada.
See on hoidnud meid vigadest ja kiusatustest, mis viivad esmalt demokraatia ja õigusriikluse kidumise ning lõpuks selle hävinguni.
Mitmed mõtlejad on analüüsinud põhjusi, miks mõnedes kommunismi- ja totalitarismi-ikkest vabanenud riikides on õnnestunud luua vaba ühiskond, aga teistes – et mitte öelda paljudes või koguni enamikus – riikides on läinud teisiti ja üldjuhul halvemini.
Head sõbrad.
Mida tahaksin meie põhiseaduse kiituseks esile tõsta?
Parlamentaarne riik. Eestil on tugev parlament ja selle poolt ametisse kinnitatud valitsus. Eestil on sõltumatu kohus. President on tasakaalustaja ja õigusriikluse kaitsja rollis.
Nimetage mulle palun üks tugeva presidendivõimuga endisse niinimetet idablokki kuulunud demokraatlik riik?
Sellist pole. Eesti ei lasknud koonduda võimul ühte punkti.
Põhiseaduse Assamblee ja Eesti rahva valik – eelistada parlamentaarset valitsemisviisi – on oma õigsust tänaseks hiilgavalt tõestanud.
Vaba ühiskond, arukad ja südametunnistusega kodanikud ei otsi vääramatut ainutõde, riiklikult kinnitatud ajalugu, kohustuslikke müüte. Vabad rahvad ei vaja kõva rusikaga isa.
Eestis on proportsionaalne valimissüsteem, mis erinevalt “võitja võtab kõik” ehk majoritaarsest valimissüsteemist soosib mitmest parteist koosnevaid koalitsioonivalitsusi.
See sunnib otsima koostööd ja kokkuleppeid. See lubab vähemasti kriitilistes valdkondades loota järjepidevale poliitikale.
Tõsi, praeguses riigikogu koosseisus esindatud nelja partei ja hulga fraktsioonita saadikutega oleme jõudnud arvamuste paljusust innustava süsteemi kriitilise miinimumpiirini.
Eesti demokraatia tervise huvides tuleks hoiduda mistahes uutest sammudest, mis kahandaksid tulevikus uute parteide võimalusi pääseda otsustajate hulka.
Kas mäletate – aastaid kiruti fraktsioonide paljusust ja valitsusesiseseid vaidlusi. Nõuti peaministrile võimu juurde ja pika jututa karme otsuseid. Siin pole öelda muud kui et: vigadest tuleb õppida.
Kõva käega presidendist või peaministrist parem on tasakaalustatud, kokkulepetele ja konsensuse otsimisele rajatud valitsemine.
Nii tehtud otsused ei meeldi läbini kellelegi. Aga need pole ka kellelegi läbinisti vastumeelt. Koos elamine nõuabki oskust kohaneda, oskust arvestada ka teisi enda kõrval.
Kui erinevate huvidega kodanike seisukohad ei kõla parlamendis, siis hakkavad nad varem või hiljem, vaiksemalt või raevukamalt kõlama tänavatel. Või, mis eesti meelelaadile ilmselt lähedasem, hääletatakse jalgadega või irdutakse Eesti poliitilisest diskussioonist ja valimistest.
Kumbki ei ole Eestile hea arengutee. Seepärast kutsun kõiki kodanikke tegutsema selle nimel, et arutelu ühiskonna asjades uuesti elavneks. Me ju soovime kõik Eestile ja siin elavatele inimestele parimat.
Kuidas seda saavutada?
Päris lihtne on leida üksmeelt võimu vastu olemiseks. Hoopis keerulisem on sõnastada täidetavad eesmärgid ning asuda nende sihtide poole teele. Võtta vastutus, kandideerida valimistel, asuda eestvedajaks.
Olen kogu jõuga toetanud Eesti kodanikuühiskonna, vabakonna arengut. Olgu need asumiseltsid, kutseühendused või maailmavaatelised klubid. Tähtis on, et iga kodanik oma huvide eest seisaks. Ja ütleks välja, mida ja miks teha või tegemata jätta.
Kaalutletud ja targad otsused – ka seadused ja riigieelarve – sünnivad vaid tervikliku pildi nägemisest, ühiste huvide adumisest, teadmistest ja hoolimisest.
Parlamendierakondi viimastel aastatel raputanud skandaalide tulemusel oleme aga jõudnud ohtlikesse vetesse. Need skandaalid on õõnestanud usku meid kõiki puudutavate otsuste aususesse. Aususe võimalikkusesse poliitikas üleüldse.
Erakondade vahel tekkinud kõlvatu konkurents paneb parteisid ühiselt varjama või eitama ühiseid tumedaid tegusid, ühiselt patuseid kaitsma.
Kõik see saeb oksa nii praeguste võimulolijate kui kogu Eesti ühiskonna all.
Hiljuti jõudis minuni sõnum vabakonnast: see, kes tahab olla aus ja puhas, ei saa osaleda poliitiliste otsuste tegemisel.
Ehk siis: meie oleme ausad ja puhtad kodanikud ning nemad seal “üleval” on ebaausad ja räpased.
Säärase jaotuse fataalsus hirmutab. Ka sellepärast, et nõnda justkui lepitakse pahede paratamatusega, aga ka mõeldakse elu mustemaks kui see tegelikult on.
Ja siin ei kutsu ma üles moodustama uut erakonda, mille liikmete ainus ühisosa on vastuseis kõigele olemasolevale või populistlikud tühilubadused.
Uued erakonnad või valimisliidud – kui need tekivad – peaksid kandma ülesehitavat sõnumit ja võistlema õiglaselt praeguste võimulolijatega.
Kõikidel kodanikel on õigus ja kohustus osaleda ühiskonna asjade otsustamises. Selle koorma kandmist tuleb tunnustada, mitte hukka mõista.
Olen täiesti veendunud, et Eesti poliitilist kultuuri ehk otsuste tegemise stiili ja moraali saab parandada ja peabki parandama. Aga ei tohi häbimärki kõrvetada kõikidele, kes praegu asuvad otsustaja rollis.
Olgem rahvana oma esindajate suhtes õiglased. On selge, et korrumpeerunutel, poliitilise kultuuri niigi madalavõitu lati maha ajanuil tuleb poliitikast lahkuda. Seda nõuab meie põhiseadus. Ja seda võimaldab meie põhiseadus.
Ent õiglase aluseta ei tohi ühtegi inimest hukka mõista.
Mu daamid ja härrad, head Eesti põhiseaduse emad ja isad.
Põhiseadus nõuab ausat valitsemist üldistes huvides. Põhiseadus ei ole ega tohigi olla tavaline seadus, mida muudetakse tihti ja palju või mille ümber või ka uuesti kirjutamisest sageli räägitakse.
See aga ei tähenda, et mõne paranduse-täienduse vajalikkusest tuleks põhiseaduses mööda vaadata.
Esiteks: peatselt oleme vältimatult vastakuti infoühiskonna tõsiste tulevikumuredega. ACTA meeleavalduse sisu jäi ehk suurele osale rahvast tegelikult hoomamatuks. Mütse voltima ja maske meisterdama pani pahameel avalikkust arvestava arutelu puudumise pärast.
Internet on juba andnud ja annab meile üha enam uusi võimalusi ning rikastab me elu. Aga meil tuleb seejuures vastata ka küsimusele, kuidas võtta neist võimalustest parim ja samal ajal kaitsta iga üksikut inimest, rahvast, riiki ja infosüsteeme uute, küberruumis valitsevate üha kavalamate ohtude ja kasvava riski eest?
Teiseks: Euroopa Liit ja euroala. Ei saa elada unistustes. Eesti peab kogu aeg tegema oma rahvale kõige kasulikumaid valikuid, ja seda tegelikult olemasolevate valikute seast.
Jääda väljapoole Euroopa Liitu ja samal ajal läänelikuks, iseseisvaks, vabaks – seda valikut Eestil ei olnud ega ole. Ja olukord, kus rahvas sai palka kroonides, ent kodu rajamiseks laenas eurosid, ei olnud kuidagi parem praegusest.
Ehkki pahameeles võib tunduda teisiti, on ka euroalas olemine Eestile kasulik. On selge, et Euroopa Liidu juriidiliselt hägusa asjaajamise tulemusel on riigid silmitsi põhiseaduslike küsimustega. Neid peame esitama ka meie. Selleni välja, et ühel hetkel tuleb taas rahvalt nõu küsida.
Ja veel: Eesti esindajate, ministrite, ametnike ülesanne on olla Euroopa Liidus ja euroalas alati tegelike otsustajate seas. Panna Eesti hääl ja huvid seal alati kõlama.
Kolmandaks, pääsu ei ole ka sotsiaalsete põhiõiguste uuest mõtestamisest. Siin polegi ehk tarvis põhiseadust muuta, küll aga tõsiselt nõu pidada.
Kuidas ergutada ettevõtlikkust, majanduslikku taibukust, enda ja pere eest hoolitsemist? Ja kuidas tagada tõelistele abivajajatele piisav ühiskonna tugi olukorras, kus rahvastik vananeb, tööturg muutub.
Hea hariduseta on juba raske ja saab olema veelgi raskem tööd leida. Kas Eestil on julgust tegelikkusele näkku vaadata ja otsekoheselt arutada, kuidas tagada minimaalne väärikas äraelamine igaühele?
Mu daamid ja härrad
Oma tunnustust meie põhiseaduse sõnastajatele ja austust põhiseaduse kehtestaja – rahva – ees on väljendanud õiguskantslerid, kohtunikud ja kõik Eesti presidendid.
Ise olen kaitsnud riigipeana põhiseadust nii nagu amet kohustab:
olen jätnud välja kuulutamata parlamendis heakskiidu leidnud seadused, mis minu hinnangul on läinud vastuollu põhiseadusega.
Ma tunnustan parlamenti, et enamik neist vetodest pole põhjustanud pikki sõdu Kadrioru ja Toompea vahel, mille viimane lahing peetakse maha Toomemäel.
Põhiseadus on Eestit teeninud hästi. Põhiseadus nõuab sellise Eesti ehitamist, mis on meie rahvale turvaliseks, ilusaks ja heaks koduks. Koduks, kus tahetakse olla ja kuhu tahetakse tulla.
Oleme palju jõudnud 20 aastaga ära teha, ja palju on veel teha.
Tänan teid kõiki selle suure töö eest, mida olete teinud ja teete Eesti heaks tulevikus.
Elagu põhiseadus!
Elagu Eesti!
