Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juuni lõpus toimuvat suvesessiooni on ikka kaunistanud ports raporteid demokraatia olukorrast kontinendil. Tavaliselt on need pisut elukauged heietused, mis võtavad palju aega, kuid väga midagi ei muuda.

Võlakriis tõi sel korral huvikeskmesse kasinusmeetmete mõju demokraatia seisundile. Teisipäeva õhtul 92 poolt- ja 32 vastuhäälega vastuvõetud raportid autor oli Saksamaad esindav vasakpoolne Andrej Hunko.

Hunko raport ei toetu oma teoreetilises osas kellelegi muule kui üleöö Eestis kuulsaks saanud Paul Krugmanile. Ja ilmselt ongi Krugman praegu kõigi kasinusmeetmete vastaste kõige häälekam eestkõneleja.

Motiiv, mille Hunko Krugmanilt võttis, on lihtne: "Euroopa suur illusioon seisneb usus, et kriisi põhjus peitub vastutustundetus eelarve haldamises."

Selle seisukohaga polnud võimalik nõustuda, lisaks siinkirjutajale märkis seda oma sõnavõtus ka Soome esindaja.

Muuhulgas ütleb raport, et kasinusmeetmeid suruvad peale institutsioonid, mille legitimatsioon on küsitav ja võimalused neid demokraatlikult kontrollida piiratud. Näiteks toob ta esile IMF-st, Euroopa Komisjonist ja Euroopa Keskpangast koosneva "troika". Samuti puuduvat legitimatsioon tehnokraatide juhitud valitsustel.

Halvakspanu osaliseks saavad ka Euroopa fiskaallepe ning stabiilsusmehhanism (ESM), sest need on täiendavad survevahendid, et koledate kasinusmeetmetega üha uutele ringidele minna.

Kui mind selle raporti juures miski tõsiselt üllatas, siis see oli häälte vahekord – 92 poolt ja 32 vastu. Polnud lootustki, et raport maha hääletatakse.

Põhiliselt olid vastu Saksa kristlikud demokraadid, Inglise konservatiivid ja veel mõned liberaalid ja konservatiivid Põhjamaadest, Austriast ja mujalt. Nende hulka kuulusid ka Eesti delegatsiooni liikmed Hanson ja Herkel.

Ühe suletõmbega on maha tehtud Euroopa Liidu katsed kasvavas finantskaoses korda luua. Ja kõik meetmed, mis kõrgeks kasvatatud heaolustandardit alandavad, on loetakse ohuks inimõigustele!

Loomulikult ei peata üks ENPA resolutsioon, millega pealegi ei kaasne soovitusi liikmesriikide valitsustele, Euroopa Liidu ja eurotsooni plaane. Kuid poliitikute valmisolek kasinusmeetmed ilma pikemata kuu peale saata, on ehmatav.

Eesti näide õigeaegselt rakendatud eelarvekärbetest kuulatakse muidugi viisakalt ära, kuid kui juttu tuleb sellest, et ise tuleks ka kärpima hakata, siis kipub jutt sellega lõppema. Järele jääb virin, et austerity measures – kasinusmeetmed – kujutavad ohtu demokraatiale ja vabadusele.

Tegelikkus on siiski vastupidine. See on hoopis vastutustundetu eelarvepoliitika ja poliitilistes otsustes väljenduv soovmõtlemine, mis kujutab endast ohtu demokraatiale. Demokraatia ja inimõiguste kõrval peaks põhiväärtuste hulka kuuluma ka fiskaaldistsipliin - tasakaalus eelarved ja võlgade puudumine.