Meenutades mitte kõige poliitkorrektsemat, kuid sellest hoolimata üsna tabavat ütlust, võiks küünilisem kaaskodanik nentida, et eestlane on loll, aga selle eest väga agar.

Säärase väite teinu võiks tugineda OECD aruandele, mille kohaselt eestlased on koos Poola, Ungari ja Türgi töölistega Euroopas kõige vähem produktiivsed. Ilmselgelt üritame produktiivsuses põrumise tasa teha töötundidega. Nii oleme töötundide rohkuse järgi neljandad Kreeka, Ungari ja Poola järel.

Liisa Pakosta kirjutas oma arvamusloos, et teaduslikud uuringud on näidanud, et olenemata puhkuse pikkusest, on stressi ja väsimuse tase kolm nädalat pärast puhkust samasugune. Seega oleks inimesed vähem stressis, kui nad puhkaksid kahe nädala asemel mitu korda 4-6 päeva (pluss nädalavahetus). Kuigi Pakosta idee on hea, toob ilmeka näite teaduse ja seaduse vastuolust meieni töölepinguseadus, mis sunnib puhkama korraga 14 päeva.

Kes pikka puhkust võtta ei saa, võiks kaaluda nädalavahetuse „pikendamist“. Kuigi - kui uskuda, et inimene suudab aastaid ilma puhkuseta tööd teha, tuleks ühtlasi ka arsti juurest läbi käia.

Lühipuhkustel on aga tegelikult üks päris selge eelis. Tubli töömesilane ei suuda end nii lühikese aja jooksul nagunii täielikult tööasjadest välja lülitada. Küll aga annaks töisest saginast eemal olemine võimaluse vaadata asju pikemas-laiemas perspektiivis. Tekib uusi ideid, mis muidu töökoorma alla mattusid. Ja ehk annaks selline puhkusekene väikse innustava vopsu eestlaste närtsima kippuvale tootlikkusele?

Aga mida teha lõpuks kätte võidetud vaba ajaga? Üks on kindel – teleka ees molutamine ei ole lahendus ja puhkuse pikkusest on olulisem selle kvaliteet. Ei jäägi üle muud, kui nentida, et kõik töönarkomaanid marss maale vanaema juurde või ilusaid Eestimaa paiku avastama. Ja kui töönarkomaan ise ei mõista puhata, siis - kus viga näed laita...