Pulmaöö telgis: mälestus, mida kordame tänaseni vähemalt kord aastas
Telgiromantika eellugu on pikk, kuid lühidalt kokku võttes juhtus nii, et pidasime pulmi täiesti rahatult. Kuigi pulmad ei tulnud meile ootamatult, me planeerisime, kogusime raha ja meil oli isegi väike eelarve olemas, otsustasime oma raha ära anda ühele sõbrale, kes tol ajal seda väga vajas. Tundsime mõlemad, et see on õige otsus ja noored, nagu olime, isegi ei muretsenud, mis pulmadest saab.
Nagu meie aitasime oma sõpra, aidati meid ka erakordselt palju. Üks väheseid asju, mida me kuskilt ei saanud, oli minu pulmakleit, mis oli õmblejale juba enne ära makstud, kui meie sõbraga õnnetus juhtus.
Mingit stressi ma oma pulmadega seoses ei mäleta, välja arvatud muidugi pulmaöö, aga sellest hiljem. Oli suvine pööripäev ja ühendasime oma pulmapeo jaanipäeva pidamisega. Meil oli väga-väga palju külalisi ja pulmad ise olid konteksti arvestades väga uhked. Kõik olid midagi süüa kaasa võtnud ja meie vanemad olid selles osas ka kõvasti (üle) pingutanud, ehkki me neid tungivalt keelata püüdsime.
See pidu on paljudel meie sõpradel siiani meeles ja ühtlasi on see üks toredamaid jaanipäevi, kus ma olen olnud. Kõik oli nii lihtne, vaba ja loomulik. Ma isegi ei tea, kas meil üldse pulmavanem oli. Meie sõbrad võtsid korralduse enda peale ja mitmekesi nad seal õhtut juhtisid. Olime ühe sõbra maamajas, kõik tulid ja läksid ise, mõned jäid ka magamiskottidega ööbima ja süüa oli nii palju, et seda jätkus mitmeks päevaks. Igatahes meie sättisime ennast kesköö ajal sõnajalaõit otsima ja siit tuleb ka see meeldejääv lugu telgiga.
Kuskilt olime laenanud sellise vanaaegse telgi ja hakkasime kuhugi metsa poole minema. Mingit kindlat plaani meil polnud, kuhu see üles panna, vaatasime, kuidas kujuneb. Kui ma peaksin nüüd, 10 aastat hiljem, abielluma, siis ma sellist asja küll endale ette ei kujutaks, jätta kõik juhuse hooleks.
Ega pulmaöö ettevalmistused ei sujunud midagi nii roosiliselt. Olime ise nii ähmi täis ja pooleldi veel peomeeleolus. Mäletan, et kui enam-vähem sobiva koha leidsime, siis panime seda telki üles ikka äärmise põhjalikkusega. Ikkagi pulmaöö ja kõik pidi võimete kohaselt täiuslik olema. Ühtpidi oli see kõik väga naljakas, samas ka tülikas ning lisaks sellele oli mingi hardus eelootava ees, kui seda nii võib nimetada. Viimased hetked telgipüstitamise juures olime täiesti vait.
Lõpuks sättisime end telki sisse, aga kuna meil ei olnud ei šampust ega maasikaid ja olime üldse ähmis olles unustanud midagi süüa kaasa võtta, rääkimata küünaldest ja muust, polnud romantilise õhkkonna loomine nii lihtne. Mäletan, et olin selleks hetkeks nii väsinud ja veidi pahur, õiget tujugi polnud just sel hetkel. Seega otsustasime, et lükkame oma pulmaöö edasi ja kuna olime telgi püstitamisega juba nii palju vaeva näinud, siis magame sealsamas hommikuni.
Läks aga nii, et mõne aja pärast ärkasin millegi peale üles. Mu mees oli ka ärkvel ja ütleme nii, et pulmaöö järgmiseks korraks ei jäänud. See oli palju ilusam, kui oleksin osanud arvata. Me olime nagu mingid koolilapsed, kes koolieksursioonil on teineteist leidnud ja anduvad teineteisele, teadmata, mis edasi saab. Ja ometi olime abielus. Kuna me olime just alles peaaegu et tülli pööranud, kujunes öö eriti kirglikult. Leppimised pärast tüli mõjuvad selles osas teinekord ergastavalt.
Sassis juuste ja padjanägudega läksime järgmisel hommikul suvemajja tagasi, kui kõht tühjaks läks. Ise olime muidugi väga õnnelikud.
Mis aga telkidesse puutub, siis siiamaani, iga kord, kui telkimisega on pistmist ja eriti kui tegemist on sellise vanaaegse telgiga, vahetame mehega pilke, milles on ühtaegu kirge ja mälestusi ning alati samal ajal pisut ka muigame.
Mul on hea meel, et veetsin oma pulmaöö telgis, sest vaevalt õnnestuks mingil muul juhul oma pulmaööd sageli nii eredalt meenutada.
Telkimine on mitu korda aidanud meil tagasi saada kirge, lepitanud meid tülides või andnud võimaluse lihtsalt koos olla. Oleme 10 aasta jooksul peaaegu igal aastal korra leidnud võimaluse kahekesi kas või õheks ööks telkima minna. Ja no ütleme nii, et kuna esimene öö oli nii meeldejääv, ei ole kahekesi telkimine meid kordagi veel külmaks jätnud. Halvematel juhtudel olen telkimispaika jõudes nutma puhkenud. On juhtunud ka nii, et terve öö jooksul ei ole me rääkimisest kaugemale jõudnud ning veetnud kirglikult aega hoopis tagasi jõudes.
See rääkimise kord on mulle ka väga eredalt meelde jäänud. See oli üsna pingeline aeg meie elus, lapsed olid väikesed, stressi oli vähemalt minul liigagi palju ning seejuures ei olnud me saanud omavahel kuigi palju suhelda. Me rääkisime öö jooksul ära kõik kuude jooksul kogunenud rääkimata jätmised ning otsutasime paari asja oma elus muuta, et meil mõlemal, tookord rohkem ehk ka minul, oleks parem. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui me poleks tookord nädalavahetuseks aega maha võtnud. Olin hakanud pingete tõttu oma mehest kaugenema. Võimalik, et tookordne vestlus keset metsa päästis meie abielu.
Arusaadavalt soovitaksin telkimist igale paarile, olenemata vanusest või koos oldud ajast. Kui suhe on õigetele alustele rajatud (mitte rahale näiteks), peaks telkimine suhtele igal juhul hästi mõjuma, isegi kui tuleb ette stressirohkeid olukordi.
Üks asi, mis telkimise juures on võluv, on, et hirm metsloomade või isegi pisemate putukate ees paneb mehelt tuge otsima. Minu arust on see päris romantiline, kuidas see mehele mõjub. Vähemalt minu mees muutub alati väga kaitsvaks ja hoolitsevaks, nagu igapäevaelus nii palju ette ei tulegi, kuna pole otsest vajadust. Sellised hetked jäävad meelde. Pealegi on hiljem nii mõnus nautida kodust duši, pehmet voodit ja muid mugavusi ning mõelda, et me elame ikka nii hästi.
