Tartu rahuleping oleks Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel oluline seetõttu, et Eesti Põhiseaduse § 122 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Tartu rahulepingut on Vene poolt vaadeldud “ajaloolise dokumendina” mis ei ole juriidiliselt siduv. Eesti poolt on Tartu rahu meile oluline märk iseseisvusele. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli realiteediks Nõukogude perioodist pärit piirijoon aga meie riiklus põhines restitutio ad integrum (varasema täieliku taastamise) põhimõttele. Vajadus korrastatud piirilepingu järele viis pooled pikkade läbirääkimisteni, mis jõudsid juba lõpusirgele. Kuivõrd Tartu rahule uue piirilepingu tekstis viitamine Vene poole vastuseisul kõne alla ei tulnud, viidi see Eesti esindajate poolt viimasel hetkel sisse lepingu preambulasse. Just seetõttu luhtus pea 15 aastat tagasi selle leppe sõlmimine. Olime omadega ummikteel: Tartu rahu eiramine oli vaadeldav rahvusliku reetmisena, reaalpoliitikas oli selle kasutamine aga komplitseeritud.

Tartu rahulepingust me loobuda ei saa, taha ega peagi, tunnustame seda kui juriidiliselt kehtivat lepingut. Samas peame kätt südamele pannes tunnistama, et olukorras, kus nii Venemaa kui ka Eesti on nõus jõustama uut piirilepet, mis toimib mõlemapoolse arusaama kohaselt, oleks kahepalgelise poliitika ajamine ilmne tupiktee. Tartu rahuleping, kui laiema tähendusega leping jääks ju osaliselt kehtima ka uue piirilepingu jõustamisel.

Samuti on mõnevõrra keerukast juriidilis-poliitilisest olukorrast õiguspäraselt väljumiseks võimalus vaadelda meie Põhiseadust läbi tema nn III akti, mis võeti vastu rahvahääletusel vahetult ELiga liitumise eel ja mille kohaselt on Põhiseadus seotud ELi õiguse ülimusliku mõjuga. Kuivõrd lõpuks hakkab tekkima midagi rahvusliku põhiseadusliku doktriini laadset (ESMi otsus Riigikohtus), saaks Põhiseaduse aluspõhimõtete analüüsi valguses leida lahenduse ka eeldatavale vastuolule Tartu rahulepingu piiride reguleerimise osa ja uue piirilepingu vahel.

Tartu rahulepingu alased arutelud kerkisid meie ühiskonnas teravalt taasiseseisvunud Eesti 1992. aasta Põhiseaduse teksti koostamise ajastul ja perioodil, mis tipnes Petroskoi piirilepete parafeerimisega. Tartu rahu siseriikliku “politiseerituse” põhjus on fakt, et nimetatud rahvusvaheline leping omab peale rahvusvahelisõigusliku staatuse ka olulist riigiõiguslikku positsiooni, olles ainus välisleping, mida expressis verbis (sõnasõnalt) Põhiseaduses nimetatakse. Lennart Meri sõnul on tegemist Eesti Vabariigi “sünnitunnistuseks” nimetatud dokumendiga, mis põhistab ka meile olulise kontinuiteediteesi. Rahvusvahelist õigust peetakse konsensualismil põhinevaks kokkuleppeõiguseks, seega saab Eesti-Vene uue piirileppe sünd olla vaid poolte ühisotsustuse resultaat.

Petroskoi kohtumine

Miks meil siis seni kaasaegset piirilepet pole? Pika läbirääkimiste vooru tulemustena parafeerisid Eesti ja Vene delegatsioonide juhid märtsis 1999 kaks lepingut - Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu ning merealade piiritlemise lepingu Narva ja Soome lahel (viimatinimetatu oli täiesti uus leping, sest varem pole Eesti ja Venemaa vahel merepiiri olnud).

Maismaapiir on aga aegade jooksul olemas olnud nelja erineva joonena: Tartu rahu piir, NSV Liidu aegne administratiivpiir, praegu valvatav piir ning Petroskois parafeeritud piir. Samas ei ole piirilepingut kunagi ratifitseeritud (Valitsus on 20.01.2005 heaks kiitnud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri lepingu ning Eesti ja Venemaa vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõud).

Sellegipoolest vaatleksin parafeeritud lepinguid ja sellele eelnenud läbirääkimisi oluliste allikatena Tartu rahu juriidilise kehtivuse tõlgendamisel. Eesti Valitsuse ametlik seisukoht oli Tartu rahu kehtivus ja sellest läbirääkimistel ka lähtuti, kuigi 1996. aastal loobuti uue lepingu tekstis otsesest viitest Tartu rahule. Meie ametlik poliitiline seisukoht on kindlasti nähtav ka läbirääkimisprotokollidest.

Oma tollases ekspertiisarvamuses EV valitsusele olin arusaamal, et 2005. aastaks loodetud Eesti-Vene piirileppe sõltuvusse seadmine Tartu rahu kehtivusest (muide, Põhiseaduse § 122 sõnastus ei keela Tartu rahulepingu kõrval sõlmida teisi rahvusvahelisi lepinguid) ei saa olla absoluutne. Teen viite 1994. aastal tollase peaminister Tarandi poolt öeldule, mille kohaselt ei pea Tartu rahu olema ainus Eesti riigipiiri määrav dokument, kuid “kompromiss Venemaaga on mõeldav vaid juhul, kui too tunnustab rahulepingu kehtivust”. Selleks ilmselt tehtigi Isamaaliidu esindaja poolt ettepanek: uue piirileppe sõlmimisel teha vastav deklaratsioon Tartu rahu kehtivuse suhtes. Mäletatavasti taganes Vene pool koheselt uue lepingu sõlmimisest selle mõnevõrra ootamatu sammu tõttu.

Uuem rahvusvaheline leping ei muuda Tartu rahulepingut kehtetuks

Uue piirilepingu läbirääkimiste eelmisel ajastul kaaluti Tartu rahulepingu kehtivust.
Ei tollal ega ka praegu saa seda pidada olematuks põhjusel, et eksisteerivad uuemad jõustunud lepingud, mis selle asendavad. Õigusteadlase Heiki Lindpere poolt ajakirjanduses välja toodud rahvusvahelisõiguslik põhimõte lex posterior derogat legi priori ( hilisem seadus tühistab varasema) ei toimi antud juhul, kuivõrd hetkel ei ole uusi lepinguid allkirjastatud. Lindpere sõnul oli “see leping täna ja kogu meie vabariigi taasiseseisvumise perioodi vältel olnud oma kehtivuse kaotanud”.

Olen arvamusel, et kui ka mõni uuem (Eesti ja Venemaa vaheline) rahvusvaheline leping peaks puudutama üht Tartu rahulepinguga seostatavat regulatsioonisfääri, ei muuda see Tartu rahulepingut tervikuna kehtetuks. Tartu rahuleping ei ole kaugeltki vaid piirileping. Venemaa ei ole näiteks lepingu artikli XII järgselt täitnud omi kohustusi. See puudutab muuhulgas viitteist miljonit kuldrubla ja Voronežis asuvaid Tartu Ülikooli varasid aga ka teiste “õppe-, teaduse-, valitsuse ja seltskonna-asutuste varasid.”

Lindpere võis Tartu rahulepingu kehtivust kaotavate “uute lepingute” all mõelda 12. jaanuaril 1991 Eesti Vabariigi ja Venemaa Boriss Jeltsini Tallinna visiidi ajal sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingut, milles sisaldub Venemaa kohustus austada Eesti riigi iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Oluline on fakt, et lepingu preambula teeb viite Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 30. märtsi 1990. aasta otsusele, mis põhineb Tartu rahulepingul.

Lindpere arvamus võib olla ka inspireeritud 1995. aastal Kesk-Euroopa juristidelt saadud arvamusest, mis pidas Tartu rahulepingut pigem üldpoliitiliseks aktiks ja viitas, et 2005. aastal kavandatud uue lepingu artikkel VI (mis sisaldab sätet, et Venemaa ja Eesti riigipiiri režiim määratakse ära erilepinguga) on hilisema aktina prioriteetne Tartu rahulepingu ees. Samas ei vastanud uue lepingu ratione materiae (ehk regulatsioonivaldkond) täpselt Tartu rahulepingu regulatsioonisfäärile. Seega oleks ilmselt ettevaatamatu automaatselt vastandada uus leping Tartu rahulepingule. Tähtsusetu pole ka fakt, et Tartu rahu sisaldub Põhiseaduse tekstis ja vastavalt Põhiseadusele ei sõlmi Eesti Vabariik põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid.

Kas uus piirileping, olles ilmselt detailides täpsem, kaotaks Tartu rahu kehtivuse?

Rahvusvahelises õiguses kehtib eelpool nimetatule lisaks ka põhimõte, mille kohaselt üksikasjalikuma regulatsiooniga leping muudab ära üldisema sätestatusega lepingu. Isegi, kui sõlmitakse uus või uued piirilepped, ei saa eeldada automaatset Tartu rahulepingu kehtetust kasvõi sellepärast, et uue lepinguga reguleeritakse vaid piiriküsimusi ja Tartu rahu, meie riikluse sümbol, on laiema tähendusega.

Tartu rahuleping ise ei näe iseenesest ette ühegi lepingu lõppemist, selle tühistamise (denonsseerimise) ega sellest väljumise võimalust, mida on leidnud ka Enn Sarv (1997). Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon artikkel 56 (1) järgi “Leping, mis ei sisalda sätteid selle lõppemise kohta ja mis ei näe ette denonsseerimist või lepingust väljumist, ei kuulu denonsseerimisele ja sellest väljumine on keelatud, kui ainult:
a) ei ole kindlaks tehtud, et osalised kavatsesid lubada denonsseerimise või väljumise võimalust; või
b) lepingu iseloomust ei tulene denonsseerimise või väljumise õigus.”

Faktoloogiat osaliste selliste kavatsuste kohta ei esine. Samuti ei ole võimalik leida denosseerimise või väljumise õigust lepingu iseloomust.

Oluline on ka Viini konventsiooni artikkel 61: “1. Osalisel on õigus viidata lepingu täitmise võimatusele kui lepingu lõppemise või temast väljumise alusele, kui see võimatus on lepingu täitmiseks vajaliku objekti pöördumatu kadumise või hävitamise tagajärg. Kui selline võimatus on ajutine, võib sellele viidata vaid kui lepingu kehtivuse peatamise alusele.
2. Osalisel ei ole õigust viidata täitmise võimatusele kui lepingu lõppemise, sellest väljumise või selle kehtivuse peatamise alusele, kui see võimatus on selle osalise pooltlepingukohustuse või muu rahvusvahelise kohustuse, mille ta on võtnud endale mis tahes teise lepinguosalise suhtes, rikkumise tagajärg.”

Lähtudes kontinuiteedipõhimõttest võis Eesti Vabariik olla võimetu oma rahvusvahelisõiguslikke kohustusi täitma vaid tema territooriumil toimunud okupatsiooni tõttu.

Kui Eesti Valitsuse seisukoht lähtus kontinuiteedipoliitikast ja seostas sellega tugevalt Tartu Rahu kehtivuse, siis Vene diplomaadid on väljendanud, et Tartu rahu puhul on tegemist “ajaloolise dokumendiga”, mis ei seo riike juriidiliste kohustustega. Sisuliselt on kasutatud nn rebus sic stantibus põhimõtet, mis tänapäevasel kujul sisaldub Viini lepinguõiguses:
“1. Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule muutumisele, mida osalised ei osanud ette näha, ei või viidata kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, välja arvatud juhud, kui:
a) sellised asjaolud olid oluliseks aluseks sellele, et osalised nõustusid endale lepingu kohustuslikkusega; ja
b) asjaolude põhjaliku muutumise tagajärjed muudavad nende asjaolude kehtivussfääri, mis endiselt kuuluvad lepingu järgi täitmisele.
2. Asjaolude põhjalikule muutumisele ei või viidata kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele:
a) kui leping kehtestab piiri; või
b) kui selline põhjalik muutus, millele viitab lepinguosaline, on selle osalise poolt lepingukohustuse või muu rahvusvahelise kohustuse, mille ta on endale võtnud mis tahes teise lepinguosalise suhtes, rikkumise tagajärg.
3. Kui vastavalt eelnevatele punktidele on osalisel õigus viidata asjaolude põhjalikule muutumisele kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, on tal õigus viidata ka sellele muudatusele kui lepingu kehtivuse peatamise alusele.”

Eelpool toodust tuleneb järgmine: Esiteks ei tohi kasutatav põhimõte artikkel 62.2a järgi olla suunatud piirilepete vastu (mida Tartu rahu on artikkel III alusel osaliselt). Teiseks, ei tohi artikkel 62.2b kohaselt lepingu mittetäitmine asjaolude muutumise valguses olla põhjustatud osapoole õigusrikkumisega – seega ei ole Tartu rahu kehtetuse alusena võimalik esitada reaalpoliitilisi olusid, kuivõrd need olid seotud Tartu rahu rikkumisega ühe lepingupoole (Venemaa) poolt.

Euroopa Liidu liikmelisus

Liitumiseelsel perioodil jäi tähelepanuta fakt, et suveräänsuse delegeerimine hõlmab ka välispädevuse küsimusi ja seadusandja poolt vastu võetud ning tema poolt delegeeritud pädevuse alusel vastu võetud aktide kõrval jäid nn “läbivalgustamisest” kõrvale Eestile siduvad rahvusvahelised lepingud.

Kuivõrd Tartu Rahu on rahvusvaheline leping, mille seotus Põhiseadusega on ilmne, siis ei ole kaugeltki ebavajalik märkida, et Eestis kehtib Põhiseaduse kõrval ka nn Põhiseaduse III akt, rahvahääletusel vastu võetud “Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadus” (RTI, 10.10.2003, 64, 429), mille teksti kohaselt:

§ 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
§ 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Tartu rahulepingu kehtivust antud seadus küll otseselt ei puuduta. Küll aga võib ta anda võimalusi Tartu rahu puudutava Põhiseaduse sätte tõlgendamiseks ELi liikmelisuse tingimustes olukorras, kus meie põhiseaduslik doktriin (vt Riigikohtu oodatav otsus ESM suhtes) on jalgu alla saamas.

Hetkel on Tartu rahu puhul tegemist kehtiva välislepinguga, mis seob mõlemaid lepingupooli. Kas uus piirilepe muudaks Tartu rahu kehtetuks (täielikult või osaliselt), oleneb uute lepingute sõnastusest ja sisust. Õige küsimuse püstitus oleks seotud Tartu rahu kehtivuse ulatusega, mille testimiseks võiks kaaluda tema tõlgendamist EL liikmelisuse tingimustes, panustades Põhiseaduse aluspõhimõtetele. Olukorras, kus mõlemad osapooled soovivad kehtestada piiri, mis erineb Tartu rahulepingus ettenähtust, tuleks käituda eesmärgipäraselt.