Saatus tasub rongaemale vanaduspõlves kätte
Noored sünnitajad jäävad ka vanaks ja nende lastest sirguvad inimesed. Kujutage ette seda olukorda, kui oled noorelt lapse sünnitanud ja kunagi vanaduses kohtud temaga. Kuidas sa talle siis ütled, et sina oled ta ema, kui oled ta ära andnud kas lastekodusse või kellegi teise ema hoolde, kel on lihtsalt suur süda ja ta suudab lisaks oma lastele üles kasvatada ka kasulapsed? Selliseid olukordi on meile kajastanud saatesari "Sind otsides". Milleks siis lapsi sünnitada, kui oma liha ja vere vastu tunded puuduvad?
Minagi olen kasvanud üles ilma ema ja isata, sest vanemad lahutasid praktiliselt kohe pärast abiellumist. Tol ajal kestis sõjavägi kaks aastat ning eks see pikk eemalolek sai ka noortele abiellunutele saatuslikuks.
Kuigi ema mind kasvatanud pole, ei kanna ma tema peale vimma, sest teda tuleb võtta lihtsalt selliselt nagu ta on. Kokku sünnitas ta viis last, kuid ise kasvatas neist vaid kolme. Tol ajal said viie lapse emad 50-aastaselt pensionile ning teiste seas mõistagi ka minu ema.
Selline saatus on kindlasti paljudel inimestel ja sellest tänapäeval erilist numbrit ei tehta ka, sest iga inimene elab ju oma elu ning kellelegi ei saa öelda, kuidas ta oma elu elama peaks ja kuidas oma lapsi kasvatama.
Rongaemale kõige suurem karistus on see, kui ta vanaduses jääb üksinda ja kui ta teab, kes on ta lapsed ja kus nad elavad. Saatesari "Sind otsides" aitas ka selliseid inimesi omavahel kokku viia, kes on juba varases nooruses sidemed kaotanud. Kõik oleneb ka täiskasvanud laste iseloomust ja soovist. Kui laps soovib täiskasvanuna ikka oma vanemaid näha, siis ta ei vihka ema, kes ta kunagi hülgas, kuna ei too tundnud tema vastu midagi. Selliseid stseene saab tavaliselt seebikatest näha, aga paraku kanduvad need ka tihti tavaellu üle.
