Sooneutraalsed inimkatsed
Lugu sooneutraalsest lasteaiast Rootsis ei pane tegelikult imestama.
Mida tahta, see on ju Rootsi. Seal võib kõike juhtuda. Tänapäeval ja juba tükimat aega. Igasuguseid hullusi pannakse toime, keegi ei köhi. Nii et ei midagi uut.
Ainult et millal selle sooneutraalse lasteaia füüreritele ja politrukkidele pähe tuleb, et Nicolaigarden on nende laborile sobimatu seksistlik nimi. Püha Nikolaus oli mees, kristlane, ühesõnaga täielik seksistlik-fašistlik siga. Tuleks tõsta kisa ja nõuda ümbernimetamist. Ruttu.
Muidu... mida tahtagi riigist, mis lõpetas alles 1976. aastal inimeste sundsteriliseerimise, mis on tunnistatud inimsusevastaseks kuriteoks. Kuigi ka Pätsu-Eestis oli sundsteriliseerimine seaduslik.
Ühed inimkatsed puha. Ega seegi ju muud ole. Üritus kasvatada uut sorti, uue mõttemaailmaga inimesi. Varasest lapsepõlvest peale. Seekord siis selliseid, kes ei tee vahet, kas poiss või tüdruk, ja peavad Katuse-Karlssoni lugusid rõveduseks. Mõelda vaid, perekond! Mõelda vaid, isa, ema ja kolm last! Jälkus!
Meid päästis Vene lohakus
Eks ikka veel paljud meist siin maal mäleta, kuidas uut nõukogude inimest kasvatati. Tuntud Vene lohakus päästis, ilmselt. Kuid need Rootsi eksperimenteerijad näivad tõsiusklikud olevat. Arvavadki ennast maailma päästvat. Ning nagu intellektuaalidel kombeks – kui elu käib kummardatavast ideoloogiast erinevalt, on elu see, kes peab ideoloogiaga kohanema. Ei oska – õpetame, ei taha – sunnime.
Õieti poleks sest midagi, las ullikesed möllata, sõnavabadus on ju tore asi. Aga – nagu mina aru sain, on Nicolaigarden riiklik lasteaed, seega, kas ikka iga Rootsi maksumaksja on nõus, et vaimsed Mengeled nende rahaga laste ajusid sandistavad... No ei tea. Või on rootslased unustanud Stig Claessoni kirjeldatud vana Rootsi ehk ka eesti keeli ilmunud hiilgava raamatu „Kes armastab Yngve Frejd”? Kes pole lugenud, otsigu, te ep pea kahetsema.
Kuskilt peavad ju tulema ka need vanemad, kes vabatahtlikult või koguni õhinaga oma väikesed Larsid ja Gunillad sinna inimkatsetele saadavad. Et nii ongi õige, et vahet pole, kui mingid komissarid jätavad lapsed ilma ehtsa maailma tajust?
Intellektuaal pisaraid ei usu
Kui juba literatuuri kalduti, siis meenub Günter Grassi raamatust „Minu aastasada” peatükk, kus tegevus toimub lasteaias ja Kuu-lennu aastal. Lapsevanemad on kõik maoistlikud, trotskistlikud, bolševistlikud miljonäritütred, lugu jutustatakse lasteaia koristajatädi lapse vaatenurgast. Kukutakse Kuule ära, siis: lapsed, joonistage nüüd kosmoselendu. Joonistab plebeilapsuke truuisti üles, mis ta telekas näinud: Kuu oma kraatritega, Armstrong lippu püstitamas. Puhkeb skandaal – laps joonistas Armstrongile pihku tähed ja triibud. Kas sa, Trudi, ei tea siis, et ameeriklased on kõik igavesed sead, pommitavad Vietnami ja muidu on ka väga halvad inimesed? Teed meie lasteaia ühtsele kollektiivile häbi! Olgu lipp punaseks värvitud nagu õnnemaa N Liidu või veel parem, kultuurrevolutsioneeritud Hiina rahvavabariigi oma! Mis jutt, et telekas näidati Ameerika lippu? Olgu olla! Maailmarevolutsioon!
Kuni laps nutma aetakse, mõistagi. Aga vastupidiselt Dostojevski uiule õige intellektuaal lapse pisaratest suure idee nimel ei hooli.
Göran pissib ikka püsti
Sooneutraalsuse kõrval tundub see lugu muidugi õige leebe. Tea, kas seal Nicolaigardenis lastel nimesid üldse lubatakse kasutada? Või pannakse numbrid? Nimed, mis parata, on ju endiselt tagurlikult seksistlikud. Göran on ikka Göran ja pissib püsti.
Et ma ka seda pidin ütlema, saavad veel teada ja võtavadki pruuki, imeks ei paneks. Nagu ka potilkäimise ühtlustamist. Tõsiusklikest maailmavägistajatest võib kõike oodata.
Ah, see on Rootsis, mis see meie asi on. Kuigi eks võtab kõhedaks küll, kui kohalikud inimõiguslased nämmutavad, et no ei tea, äkitsi on see väga väärtuslik eksperiment ja ootame tulemused ära, võib-olla peaks meilgi rakendama.
Projektist projekti
Ma meenutaksin, et see lõhnab vägagi inimkatse järele. Laste kallal. Tulemused – võib ainult ette kujutada, kuidas lapsepõlve mingi kogemus võib edasisele elule veidra vindi peale keerata. Oma paljude veidruste juures tean vähemalt ühe kohta, kuidas ja millal tekkis.
Nimelt ma kardan suuri pilte. Seina peal ja eriti raamatus, kui nad ootamatult näkku kargavad. Alati on tahtmine toast välja joosta ja ennast ära peita. Ma ei tee seda enam, aga veri kaob näost ära küll ja juuksejuured lähevad külmaks. Nimelt ammu-ammu tagasi, pidi olema aasta 1972 või nii, näitas mind hoidma jäetud tuttav vanatädi mulle ENE just ilmunud 3. köitest HERN-KIRU pilte. Leheküljel 162 või sinnakanti on neli värvitahvlit INIMENE. Loomulikult on seal luukere. Oli pime talveõhtu, ainult laualamp põles. Tädi Salme seletas, et kui inimene ära sureb, läheb ta niimoodi katki, et ainult selline jääb järele. See pilt kargas näkku ja jäi meelde.
Hiljem – ma ei ole julgenud minna ruumidesse, kus olen üle ukse vilksamisi näinud suurt maali seinal. Ükskõik, mis seal peal on. Kui keegi tahab ehmatada, visaku mu nina all ajakirja vahelt suvaline pilt lahti. Pole vahet, kas on porno või neerulõikus, ma ehmatan. Päriselt kah. Palun mitte hakata kurjasti ära kasutama. Tahtmatu lapsepõlvetrauma, ega tädi Salme halba soovinud.
Mis veel nende väikeste Rootsi Caspar Hauseritega juhtuma võib hakata, kui nad kunagi lasteaiast pääsevad?
Eks näeb. Intellektuaalid niikuinii ei tunnista, et nemad kellegi elu untsu keerasid, neil juba uued projektid käsil.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
