Loone Ots: Mustamäe koolid – teeme partidest luiged!
Mustamäel, kord kahekümneks-kahekümne viieks aastaks ehitatud magalas on sama palju elanikke kui Narvas. Esimeste majade kerkimisest on möödas pool sajandit. Valmides olid Mustamäe paneelmajad kuldsete kuuekümnendate optimismi sümbolid, noorte perede unelmad. Nüüdne põlvkond enam nii ei arva. Oma aja pitseriga ühte nägu vermitud ehitised tunduvad paljudele mõttetud.
Asi polegi välimuses. Laenude, toetuste ja entusiasmi abil on elumajad-mesilaspesad uued torud keldri ja kuued selga saanud. Paraku vananeb majade põlisrahvas, noored satuvad Mustamäele rohkem üürnike ja ajutiste uusostjatena.
Mustamäed nähakse mitte kui pikaajalist Kodu suure tähega, vaid kui odavat peavarju enne päris õige leidmist. Veereva kivi mentaliteet pärsib oma koha tunnet, ühepäevapered ei kipu linnaosa hüveks pingutama. Arvudes ei paista asi ehk halb, siin-seal tekib mõni Sipelga- või Aiandi-taoline uusasum. Ent vanade mikrorajoonide elu tammub paigal, mitmed endised rajad on kinni kasvamas.
„Eliitkooli“ identiteet
Mustamäest lugedes hakkab silma, et mitu tema kooli on muudetud keskkoolist põhikooliks. Põhjus on õpilaste liiga väike arv, laste ja nende vanemate teised eelistused. Miks on osa koole on nii ihatud, et sinna pääsemiseks tehakse hambad ristis katseid ja miks mõned teised kellelegi huvi ei paku?
Orvustaatuses õppeasutustel on kehv maine, peljatakse koolivägivalda ega usuta õpitulemustesse, sest juba aastaid on need koolid olnud riigieksamite edetabeli lõpus. Kidurat haridust pakkuvad õpipesad jäävadki järjest nigelamaks, kuni manduvad hädalahendusteks.
Tegelikult pole see aus. Igal lapsel on õigus saada parim haridus oma kodule kõige lähemast koolist. Nagu vanasti, nõukogude võimu ajal. Hea kool ukse ees on osa kodutundest. Kehva kooli vältides kulgeb Mustamäe laps või noor ratastel kesklinna poole, viib oma tarmu ja tarkuse linnaosast ära.
Ta loob endale kesklinna ja „eliitkooli“ identiteedi, mille hind on ärkamine enne kukke ja koitu, pikk sõit tuubil täis ühistranspordis, koolisõprade füüsiline kaugus, mis teeb võimatuks vahvad ühisettevõtmised, ja kodu piiratud kontakt elukohast kaugele jääva kooli ning selle õpetajatega.
Pole asutust, pole probleemi
Kui noor peab olude sunnil jääma õppima kodu lähedale, aga „halba“ kooli, jääb suhu mõru maik: miks mind tagasi lükati? Nõrk kool jätab tulevikuks lahti vaid kitsa ukse. See on kurb. Aga õpilane peaks alati oma kuuluvuse üle rõõmus olema, uskuma, et tema kool on parim, olema selle üle uhke.
On vähemalt kaks Mustamäe kooli, mida kunagi peeti headeks, nüüd aga… Miks see nii on, pole tähtis. Lapsekeskne, võrdsete võimaluste loosungit kandev ühiskond peaks tagama väga hea, eluküpset inimest kujundava hariduse igas põhikoolis sõltumata nende asukohast. Kõrgharidusele orienteeritud ühiskond ei tohiks ka gümnaasiume põhikoolideks taandada. Lihtne on kool või selle osa sulgeda: pole asutust, pole probleemi. Kuid see on loobumisvõit, tegelikult kaotus, mille puhul jooksja jätab võistluse poole ringi pealt katki.
Väljakutse oleks võtta riskikoolid, uurida välja nigela oleku põhjused ja need likvideerida: pole põhjust, pole probleemi. Soome kogemus näitab, et idee viletsa mainega koolid kompleksselt saneerida toimib.
Parandada tuleks nii õppeasutuste füüsiline kui ka vaimne keskkond, tagada turvalisus, rahuldada ilumeel, lisada entusiastlikke õpetajaid, luua järeleaitamisvõimalused ja teised õpitoed. Samal ajal tuleks jõuliselt kujundada kooli mainet ning õpetada nii lastele, õpetajatele kui ka vanematele senisest rohkem oma kooli tunnet.
Utoopia?
Kes teeb? Eesti haridusteadlased on väga pädevad ning oskavad kindlasti leida toimivad lahendused, millega praegu nii kihistunud koolide taset ühtlasemaks muuta. Linn saab õla alla panna, leides ja taotledes lisaraha, mis läheb otse kodanikuühiskonna sidususe kujundamiseks ja teenib end tasa juba lähitulevikus. Mustamäe murekoolid saab kindlasti arendada välja eeskujulikeks 21. sajandi õpipaikadeks, mis pälvivad kogukonnalt ehk vanematelt-mustamäelastelt kõrge hinnangu.
Kõlab nagu utoopia. Kuid samamoodi mõjus kunagi mõte, et iga Tallinna pere võiks saada omaette, ühisköögi ja -kempsuta korteri. Vanast värske ja pahast parema tegemise protsess on iseenesest pikk, kindlasti pikem ja keerukam kui eluhoonele uue kuue kujundamine. Praegu tundub puuduvat ka lastevanemate sotsiaalne tellimus. Selle nõudluse peab alles tekitama.
Saame kaasata nii noori kui nende vanemaid, tõhustades magalahariduse kvaliteeti ja tehes selgitustööd. Psühholoogiliselt mõjuks kindlasti, kui muutuks õppeasutuste välimus. Kosmeetika ja (ilu)kirurgia rakendamine koolimajades oleks esimene märk, et ka sisu hakkab muutuma.
Iga noor on andekas. Igast tibust kasvab ilus ja harmooniline lind, kes oskab ja tahab lennata. Me ei tohi jätta kohmakaid luigepoegi poriloiku paterdama, vaid peame lubama neil oma anded vaka alt välja tuua, andes tiigile värsket vett. Selle kaudu saame kasvatada noorte puude alla juured, mis hoiaksid neid ka pärast edukaid kõrgkooliõpinguid kinni lapsepõlvepaigas, näiteks Mustamäel.
Elumajade heakorrastamise kõrval, aga vahest isegi enne seda, peame pingutama koolide välimuse ja sisu parendamiseks, motiveerides selle kaudu tegusat töö- ja koolieas rahvast Mustamäel elama. Noor, rõõmus ja edukas Mustamäe on saavutatav. Tingimusel, et me kõik tahame seda.
(Autor on Lastekaitse Liidu president, endine mustamäelane ja elulooraamatu „Mustamäe valss“ autor.)
