Pärast seda kui paar aastat tagasi enda jaoks jälle jalgratta avastasin, on mitmed sajad kilomeetrid läbitud säästlikumal moel. Iseasi muidugi, kelle või mille jaoks säästlikult. Igatahes mitte minu hoole ja armastusega kogutud rasvapolstri, rattakummide või pepuluu arvelt.

Higi ja pisaratega pole koonerdatud, küll on aga säästetud kõvasti verd. Nimelt on rattasõit praegusel ajal ainus moodus looduses viibimiseks. Vähemalt neile, kes ei arva, et inimene on sääskede toiduahela üks oluline osa.

Tegija, nagu ma enda arvates nüüd olen, ei lepi lihtsate asjadega. Seega võtsin nädalavahetusel vastu väljakutse - ma lähen mägesid vallutama. Õnneks on mul kusagil kuklas killuke kainet mõistust säilinud, seega sai suund võetud vähe pehmemate ja ümaramate looduse vormide poole.

Kusagil pärapõrgus, Valga ja Võru vahel, ”karu pepu seitsmes”, elavad head tuttavad. See välistas ka olukorra, et tuleb ratta kõrval samblal ööbida ja hommikul jumal teab, kelle kaisus ärgata. Usun, et pohmas metsamees poleks olnudki see kõige karmim variant.

Tegelik olukord oli isegi parem, kui lootsin. Ilm oli südasuvine, loodus lokkas õiekoorma all. Kõik oli kuidagi lopsakam ja värvilisem. Isegi see, et mitte kusagilt ei vilksatanud tükikest merd, ei häirinud. Miskipärast on seal igal talul oma tiik, seega veesilmi kui palju. Esimesed kilomeetrid rattal olid kui sulaselge õnnistus. Sääsed, kes sealkandis on meie omadest kaks numbrit suuremad ja üritavad ilmselgelt kohalikku elusolendite arvu pealinna omaga võrdsel tasemel hoida, ei viitsinud mind kaua jälitada. Piibelehed õitsesid, mets sosistas vaikselt meelitussõnu. Kägu kukkus, kukkusin vastu. Esialgu nalja pärast, teda norides, see loll jäigi vist uskuma.

Siis kukkusin veel - külili. Sest esimene ratas oli liiva kiilunud. Paganama RMK, on neil vaja seda metsa siin nii hoolega hooldada. Pole sellist asja mujal näinud. Jah, ilm oli ilus, loodus ka, aga tee enam mitte. Tegelikult oli seda raske teeks nimetada - lihtsalt rada, mingi petliku vajuva liivaga. Ja ikka aina üles ja alla,enamasti siiski üles. Joogipudel sai tühjaks. Mida kõike ma poleks nõus olnud andma pudeli vee eest .Ausalt, ma oleks olnu nõus seisma koos kohalikega poe ukse taga järjekorras, kõik ühtmoodi janused. Aga mida polnud, oli pood. No jah, ega see olnud ka Tallinna ümbrus, kus pood või putka asub iga kilomeetri järel.

Tee muutus väheke laiemaks, kate kõvemaks. Läbi pisarate sai hoogu lisatud. Selle suure hooga, ei saanudki esialgu aru, millest ma üle sõitsin. Mõnd meetrid hiljem peatusin ja vaatasin siiski tagasi. Üks pahane isend vingerdas teepervel .Ei saa just öelda, et kõiksugu roomajad oleks mu lemmikud. Aga uudishimu ei tapa siiski alati, seega uurisin asja lähemalt.

Ilmselgelt ei olnud see väheke räsitud sabaga (minu süü) olend uss, pigem ikka madu, selline paras volakas. Ei sarnanenud ta kohe kuidagi rästikule, keda olen sellel kevadel mitmeid kordi näinud. Tõsi küll, alati pressitud ja kuivatatud kujul, mõnel väiksemal külavahe teel. Neid kenasid sikk-sakke ju ei unusta, olen isegi mõelnud nendest ehete valmistamisele aga noh, teate, esiteks need ikka haisevad ja on kuidagi vastikud. See isend seal metsateel oli vist siiski nastik. Meenus pisut koolis õpitut, et ohutu madu, kes kurat siiski hammustab. Lähemat tutvust seega sobitama ei hakanud.

Järgnevad kilomeetrid möödusid põrgupiinades, suu kuivas, hingata või isegi nutta ei jaksanud. Kaunist loodusest oli sügavalt savi.

Ja lõpuks, seal ta oli, sillerdav järv, männimetsa rüpes. Viskasin end kaldal käpuli ja lahmisin kahe kamaluga vett suhu. Ei häirinud mind tol hetkel mingid mõtted bakteritest ja pole mul ka siiani häda midagi. Tõsi, kui hiljem tuttavad rääkisid, et see järv kubiseb pisikestes vereimejatest kaanidest, läks süda pisut pahaks. Tagasitee sai valitud kaks korda pikem, kuid ohutum. Ei mingeid madusid. Asfalt lookles ühest talust teiseni, mööda tiigikaldaid, ikka üles ja alla. Mulle on kumerad vormid alati meeldinud. Kõiksugu kumeruste pärast on naise keha ikkagi ilusam, kui mehel. Ja ümar lauanurk on ohutum, kui kandiline, sinikad kintsul jäävad ära. Aga looduses, no tänan väga, eelistatavalt edaspidi sirge. Sest see on nüüd tõestatud, et vähemalt minu tee läheb enamasti ülesmäge ja füüsilisest küljest pole selles midagi meeldivat.

Tagasi sõprade hubases kodus ja elu peale kahte õlut tundub jälle elamisväärne. Väike saun, valduste üle vaatamine. Näksides grillitud forelli, ei suuda minu heaolu tunnet rikkuda ka jutud puu otsas poegivatest rästikutest. Tõsi, põõsa taha pissile siiski ei lähe. Lahke perenaine valmistab saunamaja eesruumi pehme aseme. Sellele on võimatu vastu panna. Und ei sega isegi akna taga kõvahäälselt oma õigusi deklareerivad sääsed.

Pühapäeva hommik, kell on kuus. Ärkamiseks ilmselgelt liiga vara. Aga magada on võimatu. Sellist lärmi ei kuule linnaski. Tiigis, mis kohe sauna kõrval, käib tõsine proov. Konnad harjutavad oma õhtuseks kontserdiks. Kui arvestada, et õhtul oli lärm tunduvalt väiksem, siis võib vaid oletada, et mõistusega on neil lood vähe kehvasti, miks muidu nad oma hääle juba hommikul kähedaks karjuvad. Aga ilusad on nad küll, sellised helerohelised. Meil linnas oleks ammu pintslisse pistetud. Seda enam, et nad on napakalt julged. Just nagu pääsukesedki, kes ei lase terrassil hommikukohvi nautida. Pähe just ei istu, aga õlale küll, sirtsutavad nimelt. Pole hullu, pidavat ju õnne tooma.

Ja õnnelik ma olen, koju jõudes. Minu pääsukesed on hästikasvatatud, hoiavad kenasti oma rõdupoolele. Rõdul ega toas pole ühtegi sääske. Varblased, kes kükitavad rõduäärel nagu raisakullid, napsavad lennult iga viimasegi isendi. Hakid tõstavad tuhatoosist ükshaaval konisid välja ja loobivad neid siis põlglikult laiali. Ilmselgelt vihjates minu ebatervislikele valikutele. Ja õues ei jookse loomad jalust maha, meil ongi siin vaid metsikud kassid ja kodustatud siilid. Mõni üksik põder eksib vahel metsa, aga nendega olema harjunud, aastakümneid üle lahe tulijatega harjutatud, oskame eemale hoida.

Esmaspäeva hommikul istun bussi ja sõidan linna. Läbin 20 km rekordilise ajaga kaks tundi ja kümme minutit. Jah, korraks püüan arvutada, et kui mitmeid kümneid kilomeetreid ma selle ajaga rattal läbiks, aga siis löön käega. Vaatan aknast ees venivat autode rivi, mis on nagu pikk madu, selline ohutu. Ja mõtlen, et elu on elamiseks ja vahel on meil elamiseks aega küll. Läbin seda ummikut ka homme ja ülehomme, samuti ka kogu ülejäänud suve. Ikka bussiga. Sest me oleme ju Tallinnast ja maksame. Ja mitte ainult kätte, enamasti ikka iseenda lolluste eest!