Imearmas lugu: siilipere võttis pererahva omaks ja koer asus loomakesi valvama

Elu on ilus. Vähemalt minu oma on. Ehk seepärast, et oskan rõõmustada väikeste asjade üle. Ma ei pea kirjutama end kuulsaks ajakirjanikuks, tehes seda teiste eludes tuhnimise kaudu. Ma ei pea tähelepanu saavutamiseks välismaalasega abielluma ja siis kogu koju jäänud rahvast mõnitama ja halvustama. Ma lihtsalt naudin seda, mis mul olemas on ja olen tänulik, kui keegi mu üllitisi vahel ka loeb.

Seda lugu siin ei kirjuta ma tähelepanuvajadusest. Kirjutan hoopis, sest tahaks tänada kõiki neid häid inimesi, kes heade soovide-soovitustega minu sõbrakese elu päästsid. Mina, rumal, poleks seda teha osanud ja kuna on ka teisi minusuguseid, jagan lahkelt edasi mulle antud õpetussõnu.

Lugu ise sai alguse juba eelmisel kevadel, kui leidsin oma peenrast hariliku siili (erinaceus europaeus). Minu oma küll päris harilik pole ja seepärast sai ta nimeks preili Muhv. Lihtsalt seepärast, et seni ei teadnud ma siilide elust muhvigi. Lugenud oma mulluse loo kommentaaridest heade inimeste asjalikke soovitusi, otsustasin vahel õhtuti koera kaasa võtta ja minna jälgida siilipõnni tegevust.

Oh üllatust, öösel kella kaheteistkümne paiku kees minu lillepeenras tõsine elu. Siilid panid müta-müta mööda peenart ringi. Neid oli seal kokku neli. Üks oli kindlasti emme, oli selline kopsakas ja torises teistest rohkem. Sain teada, et minu peenar polegi uute üürnike öömaja, hoopis einelaud, aga päeval magavad nad seal kenasti päikese ja inimeste eest kivide vahel varjus.

Süüa ma siilidele ei viinud, targemad rääkisid (uurisin ka pisut ise), et siile võib sööta toore liha tükikestega, mingil juhul aga ei tohi neile anda leiba ja piima. Piimast tekkiv kõhulahtisus võib siilile saatuslikuks saada. Küll aga soovitavad nii head inimesed, kellel kogemusi, kui ka loomaarstid, anda siilile vajadusel koera- või kassitoitu. Vajadus tekib siiski alles sügise poole, nimelt peab talveunne jääv siilike kaaluma vähemalt 600 grammi.

Kuigi paljud mainisid, et siilid söövad hea meelega kalarappeid, loomaarstid neid anda ei soovita, pole kala ju nende menüüs metsikus looduses elades. Küll aga söövad okaskerad toorest muna, vaata kus paharetid!

Minu omad pugisid peenras mõnuga herilaste laipu, krõmpsutasid mõnuga, umbes nagu meie pähkleid. Tigusid mul peenras enam polegi, ju on tegelaste lemmiktoit ja kõik juba nahka pistetud. Veel üks huvitav fakt - täiskasvand siil murrab vabalt maha rästiku ja sööb ära, seega - päris kasulik koduloom! Tõsi, väikeseid siilipoegi selle teadmise peale ärge nüüd koju tassima hakake, kui te pole just loomatohter, ei suuda tavaline inimene väiksekest üles kasvatada. Leides siilipesa, ei tohi poegi aga mingil juhul käega katsuda, vastasel juhul olete te lihtsalt mõrvar, sest siiliema jätab pesa maha või hullemal juhul pistab oma pojad ka nahka. Nagu minu hamster kunagi lapsepõlves, uskuge, see pole ilus vaatepilt.

Üks lugeja soovis väga teada, kus võiks elusat siili kohata ja teda rahulikult vaadelda. No kindlasti mõne tuttava suvilas. Aga vabalt võib neid tegelasi kohata ka linnas. Kui ööhakul aedlinnas ringi sõita, soovitangi kiirus maha võtta, see on aeg, mil siilid jahimaadele siirduvad. Kui teil jätkub kannatlikust vaikselt paigal püsida, võite nende loomakeste tegemisi jälgida hommikutundideni, uskuge, nad on nii armsad ja naljakad. Aga parem, kui te neid vaatlema lähete siiski hoopis jala. Nimelt, kui metsas on siilide suurim vaenlane rebane, siis linnalooma ohustavad koerad, kahjuks aga kõige enam inimene.

Väetamise ja lõksu jäämise tagajärjel surma saanud siilide osakaal on aga üsna väike selle kõrval, mis on juhtunud nende suguvendadega teedel, me lihtsalt ajame nad autoga alla.

Suur koer on siilile ohtlik, no tegelikult siil koerale ka, seepärast tuleb oma koera jälgida, enamasti võtab koer siiski siili varem või hiljem pereliikmeks. Vähemalt minu oma tahtis neid kohe “lapsendama” hakata. Tänagi tahab aina peenrasse valvesse minna, aga tema meil ongi selline emme, merisiga ja minijänes me kodus olid ka tema “pisikesed".

Saigi olulised asjad kirja pandud, jääb vaid loota, et tänu sellele loole jääb mõni siil rohkem elama ja tulevikus ei pea me neid loomaaias vaatamas käima. Pealegi, kes teab, ehk ongi siil just Eesti Nokia - selline kasulik aialoom, armas pealekauba.

Tänud veelkord kõigile lugejatele asjalike soovituste ja heade sõnade eest. Eelkõige aga selle eest, et tõestasite, et eestlane on loodust armastav ja hooliv, väiksemate kaitseks alati väljas. Ja ka selle eest, et veendusin, et Delfi ei ole vaid koht, kus üksteist kirutakse, sõimatakse, virisetakse ja halatakse. Elu on ikkagi ilus.