Ema pihtimus: kuidas panna mind lapsi saama?
Tõsi on aga see, et tegelikult ei taha ma lapse kasvatamisega tegeleda. See ei ole kunagi olnud minu huvi, ma ei ole kunagi armastanud lastega mängida ning kõik lapse kasvatamisega seonduv on mulle eelkõige kohustus (kuigi, olgu deklareeritud ka see, et iseenesest ma oma last armastan ning ta pakub mulle palju rõõmu).
Olen õppinud raamatutest, ajakirjandusest, internetist lapsekasvatusega seonduvat, ohjanud oma tundeid, ohverdanud oma eesmärke, kõike selle lapse kasvatamise nimel. Jään sellel põhjusel isegi anonüümseks, et mu laps kunagi ei kuuleks seda, mida siia kirja panen: ma ainult igatsen aega, mil mul oleks taas vabadus olla ise ja oma elu elada nagu ma tahan, sealhulgas teha Eesti ühiskonna heaks väga vajalikku tööd, sealhulgas osaleda vabaühenduste töös, sealhulgas tegeleda kaunite kunstidega. Ma ei ole kunagi tahtnud tegeleda laste kasvatamisega, see oli kõigest otsus, et kord eostatud laps peab ilma sündima ja see on loomulik, et üles ma ta kasvatan. Aga uuesti end sellega siduda? Ei. Nüüd ma jälgin, et seda ei saaks juhtuda.
Ma juba näen silma ees neid kommentaare isekate tibide pihta, kes ei hooli muust kui oma bodypumpist ja lapsi ei väärtusta (nagu ühes Tujurikkuja videos), kuid ma näen siin üldisemat tendentsi, mis mind paneb sõna võtma; näen, et mina olen üks paljudest sarnastest naistest ning kui riik soovib oma demograafilist probleemi lahendada, siis tasub seda tähele panna.
Eesti rahvaarv kahaneb, eestlaste arv kahaneb. Ma näen muidugi valitsuse propagandat, et Eesti vajab lapsi, et elu edasi viia, et meil oleks töökäsi, kes toidaks ära vananeva rahvastiku; et meie rahvus saaks edasi kesta. Näen isegi mõningaid meetmeid, mis riik selle edendamiseks on ette võtnud - vanemapalk on nii mõnelegi andnud kindlustunde lapsega koju jääda. Kuid need meetmed mind oma otsust muutma ei pane - ma usun, et minust on ühiskonnale rohkem kasu, kui ma olen vaba tegutsema. Sealjuures on mu kogemus lapse kasvatamisega mind ainult veennud, et laste kasvatamine on üks väärtuslik amet - see lihtsalt ei ole mulle südamelähendane ja võimete poolest parim võimalik amet.
Ma näen teisalt ka suurt paanikat selle ümber, et maailma rahvastiku arv kasvab - ületas juba 7 miljardit, kes veel kuulnud ei ole, ja jätkab kasvutrendil. Samas olen selle varjus näinud ka mõistlikkusele kutsuvaid hääli, et kuigi praegu näitab maailma rahvastiku arv veel kasvutrendi, on see kasvutrend aeglustuv, rahvastiku juurdekasv tuleb eelkõige arengumaadest ning arenenud riikides rahvaarv pigem kahaneb. Nähakse ette, et kui ka arengumaad jõuavad järjele - naised saavad ligipääsu haridusele, tööle ja rasedusvastastele vahenditele - siis hakkab ka seal rahvaarv kahanema. Just minusuguste pärast, kes saavad paremini panustada ühiskonda läbi töö mitte läbi laste kasvatamise, ja teevad selle valiku sarnaselt minule. Sellest tuleneva rahvaarvu kahanemine on aga nn arenenud riikidele uus probleem, millele selget äraproovitud lahendust ei ole - vanad lahendused siin ei toimi.
Demograafilise probleemi ees seisavad ju peaaegu kõik nn arenenud riigid, kuid Eesti jaoks on probleem suurem kui teistel. Kui näiteks sakslaste arv väheneks demograafilise kriisi tõttu poole võrra, siis on neil küll probleem esiteks oma pensinäride elatamisega ning hiljem ebamõistlikult suurte taristute ülalpidamisega, kuid Eesti ja eestlaste jaoks oleks rahvaarvu vähenemine poole võrra ellujäämise küsimus, et me ei lahustuks teistesse rahvastesse kuni ei olegi enam kedagi, keda saaks eestlaseks kutsuda.
Eestil on aga tänu oma väiksusele ka eelis - siin ollakse valmis vabamalt arutama radikaalsemaid ideid ning vajalikud muudatused on kiiremini ja kergemini sisseviidavad, mõju kiiremini avalduv kui mõnes suurriigi bürokraatlikus masinavärgis. Kui me tahame, et me ei peaks endale sisse importima ei hiinlasi ega ukrainlasi ega muid sõbralikke rahvaid, et meie majandus elaks ja toetaks meid vanaduspõlves, siis tuleb juba praegu teha muudatused, et seda saaksid endiselt teha eestlased, meie lapsed.
Jah, ma ütlen “meie lapsed” ja siinkohal ma ei viitagi enam ainult enda olemasolevale lapsele. Nimelt kõik see eelnev on mind pannud arutlema erinevates vestlusringides, mis oleks vaja, et minusugused samuti oleks valmis lapsi saama, ning ma leian, et kui riik tõesti tahab meie rahvust ja kultuuri säilitada ning jätkusuutlikuks muuta, siis on vaja sellele mõelda kohe, hoolimata kriisidest Kreekas või kodulävel. Asi on lihtsalt prioriteetides.
Raha otsetoetustena jaotamine on minusuguste jaoks küllaltki mõttetu - mitte mingi raha ei pane mind eelistama tööd, mida ma ei taha teha (sest sellisena ma lapse kasvatamist näen), isegi kui see on vajalik ja selles on ka omad rõõmud. Otsetoetused on selgelt vajalik muidugi nendele vanematele, kes tõesti tahavad laste kasvatamisele pühenduda ja kelle tööelu, karjäär, võimalused ilma selle toetuseta kannataksid. Ma olen isegi valmis selle nimel natuke rohkem makse maksma.
Mind paneks lapsi saama see, kui ma saaksin sellest hoolimata jätkata oma tööelu täisväärtuslikult. Ka siis, kui mu töö eeldab reisimist, kasvõi ainult ühepäevase etteteatamisega. Ka siis, kui mu töö eeldab öiseid vahetusi või ebaregulaarset kohalkäimist. Ka siis, kui ma tean, et viiel tööpäeval nädalas olen ma nii väsinud, et ma ei jaksa tegeleda õhtul lapsega vastavalt kõigile pähetuubitud kasvatusreeglitele.
See tähendab väga häid ja kättesaadavaid võimalusi lapsehoidmiseks beebieast täiskasvanueani, ka öösel, nädalavahetusel, pikema perioodi vältel, lühikese etteteatamisega. See tähendab, et ühiskond muudab oma suhtumist lapsevanematesse, kes ise praktiliselt oma lapse kasvatamisega ei tegelegi - annavad selle teha neile, kellel on selline huvi, kutsumus ja haridus, ning tegelevad ise sellega, mis on nende endi huvi, kutsumus ja haridus, kus nemad saavad ise anda oma parima panuse.
See tähendab lahti ütlemist aegunud konservatiivsetest pereväärtustest, mis räägivad, et bioloogilised vanemad peavad olema need, kes last kasvatavad (sest ometi on eelkõige tähtis, et oleks lihtsalt mõne täiskasvanuga usalduslik suhe ning näiteks adopteeritud lastel pole teadupärast oma kasuvanemate vastu midagi). See tähendab riigi palgal “emade-isade töökohtade” loomist, suuri “peresid”, kes kasvatavad praktiliselt praeguses mõttes adopteeritud lapsi, kuid kelle vanemad siiski vahel neid külastada saavad ning võibolla vahel midagi koos ette võtta - sest bioloogilised vanemad ei pea olema varjatud ja eemale tõrjutud, kui see on ühiskonna jaoks üks normaalne viis lapsi kasvatada. Lapsed ei jää samuti millestki heast ilma - vastupidi, neil on usalduslik suhe oma kasuvanemaga ning ka teadmine oma bioloogilisest päritolust, võibolla isegi uhkus selle üle, mida tema bioloogilised vanemad ühiskonna heaks teevad.
Mind paneks lapsi saama see, kui ma teaksin, et ma ei pea selleks omandama pedagoogilist haridust ja kogu oma elu sellele pühendama, et neist täisväärtuslikud ühiskonna liikmed kasvaksid. Kui ma teaksin, et neid kasvatavad, arendavad, nendega tegelevad selleks kvalifitseeritud kasvatajad. Kõigi muude tööde jaoks me kasutame tänapäeval ju spetsialiste, miks me anname siis nii tähtsa töö kogenematutele, vastava erihariduseta inimestele, kes kohapeal leiutavad, mida teha?
Mind paneks lapsi saama see, kui ma teaksin, et keskkond, kus neid kasvatatakse, on parim lapse kasvatamiseks, et see soodustab ja arendab igas lapses just seda, mis on sellele lapsele omane anne - hoolimata sellest, et mina ise seda pakkuda ei oska.
Kui sellised võimalused oleks olemas ja ühiskonnas aktsepteeritud, siis ei näeks ma takistust lapse saamiseks ka minusugusel, siis ma lausa heal meelel saaksin veel lapsi. Ma usuks, et neist kasvavad tõesti ühiskonnale kasulikud liikmed ning nende kasvamise jälgimine tooks mulle pigem rõõmu kui muret. Ma ise saaksin olla kasulik ühiskonnale omal moel, läbi oma töö ja hobide. Ja lapsi reaalselt kasvatavad “kasuvanemad” saaks jällegi õiglase tasu eest pakkuda ühiskonnale seda, mis just neil kõige paremini välja tuleb.
Minu kirjeldatu oleks võibolla tõesti utoopia, kuid ehk näitab läbi liialduse seda, mida siiski oleks võimalik teha... Äkki saaks vähemalt olemasolevad lasteaiad-lastekodud-koolid korda? Äkki ei vähendaks neid - sest kuigi lühikeses perspektiivis on näha laste arvu vähenemist, jäävad mõned lapsed äkki sündimata, sest nende lasteaeda-kooli saamine on nähtavasti niivõrd raskendatud? Äkki saaks vähemalt taastada pikapäevarühmad, et lapsed ei peaks tundide kaupa üksinda kodus olema, kui vanematel ju veel tööpäev kestab? Äkki saaks korraldada huvitöö, hariduse nii, et sellest ka üks eluterve indiviid saaks areneda? Äkki saaks prioriteedid paika - riigi tasandil ja omavalitsuse tasandil?
