Joel-Fredi Jõgise: Kas riik saab jagada vaid teenitut või peaksime võtma laenu?
Elustiili, mida tahetakse saada riigilt ja ühiskonnalt ilma pingutamata.
Inimene on juba oma loomult läbinisti hea ja abivalmis, me kõik oleme! Eranditult! Sellest tulenevalt oleme me ka liigina ajalooliselt edukad olnud – me oleme teinud koostööd seal, kus teised kiskjad on armutult konkureerinud.
Metsikus looduses on sageli nii, et suuremad söövad väiksemaid, kiiremad aeglasemaid. Inimkond on juba alates ürgkarjast õppinud tegema koostööd ja jagama ressursse (toit, eluase) ühise eesmärgi nimel. Nii olemegi tänasesse päeva jõudnud.
Teised inimliigid, näiteks neandertallased, on teinud midagi valesti ja tänaseks välja surnud. Osad teadlased väidavad, et nad olid, erinevalt meist, liiga isekad, et hõimlaste eest hoolitseda. Teised väidavad jällegi, et hoopis meie ise agressiivsema võõrliigina sõime nad välja (või koguni ära).
Niisiis, mis tagab edu: kas konkurents, koostöö või sobivas vahekorras nii üks kui teine?
Selline sissejuhatus on vajalik mõistmaks näiteks maksude olemust. Me oleme nõus töötama nii, et anname ära osa töötulemusest (teenitud rahast), mida riik jagab neile, kes ise enesega hakkama ei saa. Ja siit algabki lõputu vaidlus jagamise meetodite üle – palju tohib riik ära võtta, palju alles jätta? Tahame me “õhukest” riiki või “paksu” riiki? Parem- või vasakpoolsust?
Lühidalt öeldes soovivad õhukese riigi pooldajad - parempoolse maailmavaate kandjad, et inimene oleks oma valikutes vaba. Riiki oleks nii vähe kui võimalik, aga samas nii palju kui vajalik – kõiki riigi funktsioone ei saa katta erasektorist teenuseid sisse ostes. Sellises riigis hinnatakse vaba ettevõtluskeskkonda – riik soosib eraettevõtlust ja isikuvabadusi, hindab ettevõtlikke inimesi kui väärtuste loojaid.
Indiviidi isiklik heaolu tekib riigi poolt loodud soodsas ärikeskkonnas toimetavate ettevõtjate-tööandjate ja töötajate-töövõtjate ühiste pingutuste tulemusena, loovas ülesehitavas koostöös. Omanikuks olemine on soositud ja hinnatud, sest omanik on ka hea peremees ja toimetab heaperemehelikult, vastutustundlikult ja jätkusuutlikult – nii suhtub hea peremees ka oma riiki, maksab hea meelega makse, sest teab, et riik kulutab maksuraha parimal võimalikul moel. Võiks öelda, et tegu on maksumaksjate riigiga – koostöövalmis panustavaid maksumaksjaid on palju, riiki ennast aga vähe, inimene ei karda oma riiki.
Paksu riigi pooldajad – vasakpoolsed, soovivad aga, et inimene oleks riigi omand. Riik teeb inimese eest kõik ette-taha ära, kannab kõik riskid ja vastutuse. Inimese isiklikel vabadustel ei ole sellises riigis kohta, sest riik on inimesest alati targem ja teab, mis inimesele hea on, sageli ka inimesele oma tahet peale surudes, suurendades riigipoolset ühiskondlikku kontrolli kodanike üle ning piirates individualismi.
Individualism ja kollektivism
Taunitud individualismile vastandatakse ja soositakse kollektivismi, mis aga ei ole koostöö selles arvamuses eelpool käsitletud positiivses mõttes, sest ei põhine indiviidi vabal loovusel, vaid on riigi poolt peale sunnitud ühiskondlik mudel.
Riik muutub sotsialistlikuks riigiks ja tekib arvukas riigisõltlaste klass, kes suutmata ühiskonna arengusse panustada, elatub riigi kulul ja peab seda normaalseks.
Selle ideoloogia põhiline järelm väljendub teesis, et kõik kodanikud on riigile võlgu, mis on ülesehituselt kahtlaselt sarnane keskaegsele pärispatu põhisele inimese kontseptsioonile. Selle kohaselt olid inimesed sünnist saati patused, mistõttu nad pidid oma patud lunastama, ehk siis edukad kodanikud peavad vähemedukaid ülal pidama.
Tavaliselt on need edukamad kodanikud ka represseeritud, sest hästi elada tohib vaid privilegeeritud seltskond ehk need, kes osalevad otsustamisel, mida kellele riigi poolt ümber jagada. Arusaadavalt ei salli nad enesega toime tulevaid õhukese riigi tüüpi kodanikke, sest siis muutuksid nad ise jagajatena ju ebavajalikeks, kuna inimesed saaksid ise hakkama.
Jõukate karistamine
Kui selline ideoloogia kaldub äärmusesse, nähakse jõukamas kodanikus vaesemate hädade põhjustajat ja teda üritatakse riigi poolt karistada. Seda siis kas otseselt tema omandit konfiskeerides või kaudselt ehk maksustades maksumääraga, mille tasumine käiks omanikule üle jõu ja ta on sunnitud “vabatahtlikult” oma omandist loobuma.
Lähiminevikust meenub „kulakumaks“, millega ülejõu maksustatud eestiaegne talumees sunniti nõukogude korra tingimustes oma varast loobuma, andma selle kolhoosi ühisvaraks, taustal pidev hirm “külmale maale” saatmise ees riigi arvates liiga hästi elamise eest. Kollektiviseerimise tulemused olid aga katastroofilised, vara heaperemehelikust kasutamisest ei oldud huvitatud, lokkas käega löömine, joomarlus ja varastamine.
Need meeleolud on meie postsovietlikus ühiskonnas tänaseni tuntavad, nagu ka ihalus paksu riigi järgi, mis kõik probleemid kuidagi “imeväel” lahendaks, või vähemalt “koristaks” edukamad ja jõukamad tänavapildist, muutes nad vähem silmatorkavaks – karistades neid luksusemaksu, automaksu, kinnisvaramaksu ja muu sellisega.
Säärasest rikaste maksustamisest on paksu riigi poolt ülalpeetav alam eluliselt huvitatud – valimistel annab ta oma hääle Süsteemi kestmisele. Ise ühiskonda panustamata soovib ta riigilt saada elatusvahendeid, ei soovi aga anda oma panust ettevõtjana, sest ettevõtjaks olemist karistatakse ja edukust nivelleeritakse maksutõusude ja trahvidega.
Maailmavaate või maailmakorralduse kriis?
Vasakpoolse maailmavaate kriisi, mida on ekslikult nimetatud ka kapitalismi kriisiks, näeme tänapäeva Euroopas. Tegemist on sotsialismi kriisiga, juhtumiga, kus andjaid on vähe, saajaid aga palju. Paksus riigis kehtestatakse maksutõuse, ignoreerides ilmselget tõsiasja, et mitte maksumäärade tõstmine, vaid maksumaksjate hulk on määrava tähtsusega riigi tulu- ja kulupoole omavahelises suhtes.
Ülejõu kulutav riik saab mõnda aega eelarveseisu parandada laenu võttes. Kui aga laenurahaga ei tehta vajalikke investeeringuid, et edaspidi rohkem teenida, vaid tullakse valijatele vastu (kulutatakse raha erinevate survegruppide palgatõusuks), ongi varsti kuri karjas. Riigi usaldusväärsus laenajana langeb, laenamine muutub kallimaks ja üha rohkem kokku kogutud maksuraha kulub riigi laenude teenindamiseks, jättes üha vähem raha riiklike funktsioonide täitmisele, mis omakorda suurendab rahva elatustaseme halvenemist, ehk otsesõnu – vaesust.
Nii selgubki, et vaesus on paljuski valikute tulemus. Õhukeses riigis on inimesel õigus teha isiklikke valikuid ja need valikud võivad olla targad või mitte nii targad. Samuti on inimesel võimalus end targemaks koolitada või jääda rumalaks - kui ta nii soovib võib ta „investeerida“ õpikute raha hoopis alkoholi ostmisesse. Enese koolitamine nõuab aga vaeva, aega ja lõputult töötunde ning paljud ei viitsi sellega tegeleda. Seegi on nende lahutamatu kodanikuõigus koos sellest tulenevate tagajärgedega.
Miks aga peaksid need, kes enese harimisse on rohkem investeerinud, kinni maksma laisemate ootused elule ja võimaldama neile elustiili, mis on heal juhul saavutatav ränga tööga? Elustiili, mida tahetakse saada riigilt ja ühiskonnalt ilma pingutamata.
Paraku saab jagada vaid seda, mida on eelnevalt teenitud. Teine variant on valida võlgu elamise tee, mis ei ole aga jätkusuutlik ja viib varem või hiljem (riigi) pankrotti.
Hea oleks selliste valikute tagajärgi näha ette, mitte aga olla tagantjärgi tark. Soovin meile kõigile tarku valikuid!
Hea lugeja! Kui tunned, et tahad sel teemal sõna sekka öelda, siis saada oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee.
