Kui maksude kehtestamise eesmärk on tagada riigi toimimine, siis erisoodustusmaks on pikas perspektiivis pärssiv, sest just terve inimene tagab kokkuhoiu riigi sotsiaalkuludelt. Sellel nädalal tuleb riigikogus arutlusele seaduse muudatus, et vabastada liikumisharrastusega seotud kulud erisoodustusmaksust.

Kui maksu kehtestaja – riik – lähtuks maksupoliitika kujundamisel kaugematest eesmärkidest, siis erisoodustuse kaotamine on kindlasti meede, mis tulevikus aitab hoida kokku riigi sotsiaalkuludelt.

Mida see täpsemalt tähendab?

Lihtsustatult ei ole täna võimalik tööandjal ilma lisamakse tasumata töötaja kulutusi tervisele katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see läheb maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, näiteks spordirajatiste kasutamisega seotud kulud (piletid ja saalirent), harrastus- ja tervisespordivõistluste osalemistasu või spordiürituste korraldamisega seotud kulud.

Pikemas perspektiivis oleks maksuvabastuse tõttu saamata jääv erisoodustusmaks kindlasti väiksem kui saavutatav kokkuhoid otsestelt ravikuludelt. Keskmiselt vähendab kehv tervis töötundide arvu nädalas meestel enam kui 12 tunni võrra ja naistel enam kui 8 tunni võrra.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul jääb Eestil rahva kehva tervise tõttu saamata kuni 15 protsenti SKTst. Skeptikute peamine argument on, et selle arvelt hakatakse vähendama või optimeerima palgakulusid. Tegelikkuses kannatavad just ausad ettevõtted. Igasugu nii-öelda kavalad optimeerijad maksavad juba praegu ümbrikupalka, teevad reklaami- või koolitusarveid, et maksudest kõrvale hiilida. Hirm, et tulevikus hakkaks tööandjad töötajatele palka maksma ujulapääsmetes või aeroobikatundides, on põhjendamatu ja küüniline.

Näiteks kehalise kasvatuse pedagoogid saavad oma kooli sportimisvõimalusi kasutada tasuta. Kuid tegelikult näpuga järge ajades peaks kool käsitlema seda erisoodustusena ja maksma sellelt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu. Samuti peaksid erisoodustusmaksu tasuma rahvasporti spondeerivad ettevõtjad, kes tihti saavad vastutasuks oma töötajatele teatud arvu nii-öelda tasuta osalejaid.

Maksu kogumine oleks ebamõistlik

Heaks näiteks on Eesti suurim omavalitsus ehk Tallinna linn. Arvestades asjaolu, et linnavalitsuse süsteemis töötab umbes 16 000 inimest, on enam kui tõenäoline, et spordiklubide ja liikumisharrastuste toetustest saavad kaudselt osa mõned linnateenistujad. Ehkki korrektne oleks ka sellistel juhtudel erisoodustusmaksu tasuda, tuleb märkida, et võimaliku maksukohustuse väljaselgitamine oleks selgelt ebamõistlik, kuna sellele kuluv administratiivne ressurss oleks tasutava maksuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

Eesti maksukorraldus on vabastanud ettevõtted tulumaksust, kui nad investeerivad oma tulu ettevõtlusega seotud seadmetesse, hoonetesse jne. Samal ajal on erisoodustusmaksuga koormatud tööandja poolt töötajatele võimaldatavad hüved terviseedenduseks ja eneseharimiseks. Mida varem napi tööjõuressursiga Eesti seda mõistab, seda parem meile kõigile – töötajatele, ettevõtetele ja kokkuvõttes tervele Eestile.

Seetõttu toetab Demokraatide ühendus seaduse muutmist, et võimaldada tööandjatel teha 500 euro ulatuses töötaja kohta kalendriaasta jooksul kulutusi oma töötajate liikumisharrastusele ja nende tervise parandamisele ilma maksukohustuseta. Loodan, et sel korral suudame teha riigikogus parteideülest koostööd.

(Autor on Riigikogu liige ja Demokraatide ühenduse esimees.)