Lauri Vitsut: Riigikohtul on valida õige ja õiguspoliitilise otsuse vahel
Riigikohtu üldkogul on valida kahe otsustuse vahel, üks nendest on õige ja teine õiguspoliitiline otsus. Pragmaatilistel kaalutlustel on mõlemad halvad otsustused.
Asja „rahumeelseks” lahendamiseks on õige aeg mööda lastud ja õigustehnilised võtted jäätud kasutamata. Iga tavakodanik on hakanud mõistma, et õigusloomega on meil midagi väga tõsiselt korrast ära. Tegemist ei ole mitte ühe või kahe põhiseadusega vastuolevas õigusaktiga, vaid tihti tuleb muuta terveid regulatsioone avalikus-ja eraõiguse valdkonnas.
Erialakirjanduses on õigusloomet iseloomustatud, kui „koogi küpsetamist, kus koogiretsepti alusel tuleb õigeid komponente kokku segada õiges vahekorras ja tulemuseks on maitsev suutäis.” Omalt poolt lisan juurde, et „söögitegijal” peab ikka mingi ettekujutus toiduvalmistamisest ka olema.
Vigaseid seadusi tuleb ikka ette
2009. aastal kirjutasin arvamusartikli „Ohtlik eelnõu pistab vangi ilma süüta”. Loos väitsin, et vastuvõetavas seaduseelnõus, mis andis regulatsiooni preventiivsele vangistusele ja karistusjärgsele kinnipidamisele, ei järgita põhiseadusega kaitstud põhiõigusi.
Kaks aastat hiljem tegi Riigikohtu üldkogu otsuse, millega tunnistas inimese kinnipidamise pärast karistuse kandmist põhiseadusega vastuolus olevaks. Juba eelnõu arutamise ajal oli Riigikohus andnud preventiivset vangistust lubavale seadusele hävitava hinnangu. Toona leiti, et see meenutab oma olemuselt pigem põhjalikumat tutvustamist ja läbitöötamist vajavat kontseptsiooni ning eelnõus välja pakutud regulatsioon riivab silmaga nähtavalt isikute põhiõigusi ja põhjustab ilmselt kohtuvaidlusi selle regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas.
Väga huvitav on eelmainitud regulatsiooni sünnilugu. Nimelt mõeldi välja ja kehtestati säärane regulatsioon esimest korda Natsi-Saksamaal 1934. aastal. Natsid kasutasid seda poliitiliste vastaste, teisitimõtlejate ja režiimiga rahulolematute suhtes.
Paraku näitab elukogemus, et kui õiguskaitseorganitel on väiksemgi võimalus ülemäärast repressiooni kasutada, siis ilmtingimata nad seda ka teevad.
Mis on nõrkade seaduseelnõude taga?
Ilmselt on nõrkade seaduseelnõude põhjuseks kaks eralaste teadmiste puudulikkus (ka nõuandjate vähesus) ja poliitiline küündimatus olla tähtsate õigusküsimuste arutamisel üle päevapoliitika huvidest.
Enamus seaduseelnõusid jõuab Riigikogusse arutamisele valitsuse kaudu, kus nende ettevalmistajaks on Justiitsministeeriumi õigusloome osakond. Kahtlemata on tegemist kõrgelt kvalifitseeritud professionaalidega. Aga nad on kõigest normitehnikud ja ise kaalutletud otsustusi eelnõudes vastu ei võta.
Koalitsioon on päevaprobleemide varjamiseks algatanud diskusiooni valimisea langetamisest. Põhiseaduse § 57 järgi on hääleõiguslik see Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. Seega ei saa valimisea langetamine olla poliitilise diskusiooni teemaks. Meie peaksime tegelema valimisaktiivsuse tõstmisele suunatud meetmetega, et suurendada kodanikkonna aktiivsust poliitika kujundamisel.
Pseudoprobleemide hulka tuleb lugeda ka seksi ostmise keelustamist. Juristid kutsuvad seda diskusiooni „seksimise keelustamiseks”. Niisugusel kujul nagu seda teha kavatsetakse, on see vastuolus eneseteostusõigusega ja selle põhiseaduspärasuse vastuolu on väga lihtne tõestada. Põhiseaduse § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Kuuldavasti on ainuke vabandus niisuguste regulatsioonide kehtestamisel see, et kuskil naaberriigis on midagi analoogset kehtestatud. Aga meie peame ikka ise ka oma talupojamõistusega natuke mõtlema ja analüüsima mida teha kavatseme.
Eelneva taustal oleks ilmselt mõistlik kaaluda ideed igale rahvasaadikule nõuniku määramisest. Nõuniku ülesanne oleks siis asendada saadiku kompetentsi ja hoida vajalikul hetkel kätt ning kangutada lõugu lahti, kui on vaja arvamust avaldada. Tundub, et enamus Riigikogu liikmeid on tundmatud statistid, kelle arvamust seadusandja tahte kujundamisel kuuleb väga harva.
