Nii valisin minagi tänase pealkirja. Vahega vaid, et samas oma “kärbsepaberit” tunnistan. Nn essee teemavalik on laiahaardeline: naiste ja meeste palgalõhe, gümnaasiumi reform ja USA riigivõlg.

Kas neis mingit ühendavat “mutti” on, jäägu igaühe otsustada, aga mulle meenutavad need asjad justkui tabamata imet või kujundit, mida vanast nõukaaegsest teadusliku kommunismi kursusest mäletan, kus pimedast toast olematut musta kassi otsiti. Usun, et pealkirjas pakutu oleks parim teemasid iseloomustama, mis kõlaks tavainimese poolt ootamatu avastuse puhul kasutatava hüüdena: “Ahaa, vaat kuhu on koer maetud!”

Täpsemaks selgituseks võib lisada, et eelsõnastatud avastushüüdu kasutatakse siis kui koer oli teada ja tuntud, aga kui maetuks osutunud koer oli hulkuv, nimetu, peremehetu, kelle kadumist keegi ei märka, öeldakse leidmise puhul lihtsalt: “Näe siin ka mingi koer maetud!”

Alustades naiste ja meeste palgalõhest, peaks kõigepealt võrdlema riigikogu omi. Niisiis, kas Marianne Mikko saab vähem palka kui Indrek Saar või kas Laine Randjärv saab vähem palka kui Jüri Ratas?

Seirame nüüd riigiameteid pidi edasi. Kas Urve Palo, kunagise naisministrina, sai vähem palka kui tema praegune meesjärglane? Võtame mis tahes ministeeriumi, kas võrdsetel ametikohtadel saavad naised ja mehed erinevat palka? Kas naiskohtunikud saavad vähem palka kui nende meeskolleegid? Kas naisvallavanem saab vähem palka kui meesvallavanem?

Kuhu edasi? Ahaa, kas naisarstid saavad vähem palka kui meesarstid? Kas “medvend” saab suuremat palka kui medõde? Kas naisõpetajad saavad vähem palka kui sama masti mehed? Kas mees, kes töötaks supermarketi kassas saab rohkem palka kui naiskassiir? Kas naispostiljon saab vähem palka kui meeskirjakandja? Kas naine takso-, trammi-, trolli- või bussiroolis saab vähem palka kui sama tööd tegev mees? Ja viimaks parafraseerides Ervin Abelit, kas “seltsimees emalendur”, pean silmas naispilooti, saab vähem palka kui meespiloot? Puh, see loetelu muutub tüütuks ja võtab pea huugama.

Loetelu moraal on see, et palgaerinevusteks nimetatava koera haua leidnud poliitikud võiksid enne meedia tähelepanu tõotavat väljakaevamist uurida, mis oli surnud koera nimi ning kas sel õnnetul üldse nime võiks olla!

Olen kunagi ammu peaaegu viis või kuus aastat õpetajana töötanud. Tõsi, sellest on mõneti enam kui kolmkümmend aastat. Samas, selle aja tingimusi meenutades, on mu mälu kordi parem eluaegse õpetaja Lauri Leesi omast, kes TV saates tõsise näoga seletas, et Vene ajal oli õpetaja koormus 17 tundi nädalas. Kõigepealt parandati kohapeal Leesi pisukest, ühetunnist mäluauku, aga minu jaoks oli sellest vähe! Selle arvu palju tõsisema sisu selgitamiseks hakkas minu “poeedi hing” üle keema ning ma oleks tahtnud talle otse, läbi telekanali selgitust anda.
Et see tehniliselt võimatu oli, siis teen seda nüüd. 18 tunnise nädalakoormuse eest maksti ca 96 rubla kuus, millest äraelamiseks hädavaevu piisas. Kui õpetaja oli lastega perekonnainimene ning tahtis vähegi elamist võimaldavat palka, siis alla 140-150 rubla kuus ei saanud see olla, aga selleks pidi tema koormus olema vähemalt 32 tundi või isegi 36 tundi nädalas. Kulla Leesikene, seda “koera” argumendina on veel vara üles kaevata, sest tegeliku olukorra mäletajad “koerad” ei ole veel kõik maetud.

Käimas on gümnaasiumi reform ja nagu ennist mainisin, oli minu otsene kooliga kokkupuude ammu. Mul ei ole kooliskäivaid lapsi ja et ma loe ka “Õpetajate lehte”, siis pean tunnistama, et olen selles asjas võhik. Võhiklikkuse vähendamiseks pärisin reformi kohta arvamust gümnaasiumi lõpuklassis õppivalt pojatütrelt.
Äärmiselt tubli õpilasena ei pole see tüdruk kogu õpiaja vältel alla viie hinnet saanud. Igakevadine aasimisobjekt oli tema “igav” (kõik viied) tunnistus.

Pärast minu pärimist arenes meie vahel järgnev kahekõne:

“Vähemalt pooltel praegustest gümnaasiumis õppijaist pole sinna
asja.”

“Miks?”

“Sellepärast, et nad ei taha õppida.”

“Aga miks nad siis üldse koolis käivad?!”

“Sellepärast, et vanemad sunnivad.”

“Oot, oot! Kas nad ei ole siis võimelised õppima?”

“Jah ja ei! Selle asjatult aega raiskava poole võib omakorda kaheks jagada: ühed, kes ei ole võimelised ja teine pool, kes on laisad. See viimane omadus suretab tahtmise.”

Lapsesuu ei valeta! Näitab koera haua ausalt kätte, aga koera nime, mis tähendaks gümnaasiumiõppurite poolejagu kahandamist, ei julge isegi ausast otseütlemisest lugupidav Aaviksoo välja käia, sest siis juhtuks õpetajate töökohtadega see, mis rahulolematuse taevani kergitaks, mis sest et töölejäänute palk võiks tulemusena kaks korda kerkida.

Piisab lokaalse sitikajälje muredest. Võtkem ette mõningad globaalsed teemad. Kreekat nahutati, et küll sai, aga tegelikult on maailmas vähe neid riike, kus puudub võlg. Esimese kõrgeima riigivõla näitena võiks tuua Jaapani, kuid tundub, et meid Tõusva Päikese Maa otseselt ei huvita, sest jeen pole dollar.

Maailmavaluuta on dollar ja seega peaks kõnelema USA riigivõlast, mille kohta isegi meie – Euroopa paremate hulka asetatud rahandusminister, ühel läinudsuvisel valitsuse pressikonverentsil oma tarkuse vaka alt välja tõi ning tõdes, et USA riigivõlg ei ole enam naljaasi.

Mina küsiks hoopis teisiti. Miks kõneldakse tagajärjest ja keegi ei taha tegeleda põhjusega? Kuhu “koer” maetud on? Miks on USA-l nii suur võlg ja kelle huvides? Ühendasin need kaks küsimust usuga, et neis koosvõetuna peitubki vastus. Kui USA kusagilt raha võlgu ei saaks, siis tal seda võlga ka poleks.

Kes on need rahakad “onud”, kellele USA, nn. maailma võimsaim riik, oma teise eelarve jagu võlgu on?

Enamuse võlgu on usaldanud siseriiklikud institutsioonid. Vast 30 % on välisusaldajaid, kelle hulgas esimesena Hiina. Võlausaldajate hulgast leiab isegi Luksemburgi, kõnelemata meie kallist naabrist Venemaast, Luksemburgist pisut vähesema võlausaldusega.

Kuhu siin “koer” ikkagi maetud on? Kas mitte võlausaldajate huvidesse? Minu meelest on Ühendriikide võlg just nende huvides, sest siis õitsevad tulud laenuintressisest riskivabalt, kriisidest sõltumatult, kuid kas just igavesti on iseküsimus.

40 % USA omanikutulust on 1 %-di omanike käes ja dollar ei ole viimased nelikümmend aastat enam kullaga seotud, mis tähendab et võla tagatiseks on Ühendriigid ise koos naha ja kõrvadega. Kuidas küll sedalaadi “likviidsust”, nagu USA “likvideerida”? Ei saagi!

“Koer” maetud suletud rattasse – kui võlgu juurde ei anna võib dollari väärtus pöördumatult kukkuda – toomata näiteid kaugemast ajaloost, võtame lähima eeskujuna kas või Valgevene.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et mõlemad pooled – nii võlgnik kui usaldajad on on leiutanud perpetuum mobile, aga veendumaks, kas see ikka tõesti igavene on, tuleb vastuse saamiseks vahtida võla lage, sest kui ükskord selle sambad varisevad, on dollarist ehitatud igavese jõumasinaga jokk.

Edasine areng ei ole enama koerahaua otsimine. Kõneldakse, et riigid ei saa pankrotistuda, aga oletame, et see võimalus siiski on. Pankrotipesas lähevad kõigepealt tülli Venemaa ja Hiina, sest nad ei suuda jõuda leppele, kes saab lennukikandjad, kes tuumaallveelaevad. Viimaks jääks isegi Luksemburgile mõni haubits, millega saab vabalt Prantsusmaad või Belgiat tulistada, sest nende maksimaalne laskekaugus on nelikümmend kilomeetrit... Oh seda kirevat maailmaelu!

Taasmeenutatav pronksiöö on selle kõrval sipelga jäljerida rannaliival, mis sealt esimese tuule või lainega ära uhutakse.

Viimase USA teemale on raske moraali määrata, aga üks asi on selge küll, kui kohalike institutsioonide – Riigikogu ja valitsuse või isegi Eesti Vabariigi kirumine ära tüütab, siis üleilmastuge. Võtke ette USA, Venemaa, juudid, pangad... Eeskujugi olemas. Madisson kirus ka kohalikul tasandil, aga viimaks saamata isegi aru keda või mida, otsustas globaliseeruda elik üleilmastuda.