Rein Müllerson: Milline on KAPO koht Eesti ühiskonnas?
Kaitsepolitsei aastaraamatu sisu näitab, et me ei ole ikka veel üle saanud postsovietlikust mentaliteedist. Väljaande autorid ei taotle küll nõukogudeaegseid eesmärke (mitte plaanimajandus, vaid turumajandus, mitte orientatsioon Moskvale, vaid Washingtonile), aga meetodid on samad, mida kasutati Nõukogude Liidus: kes mõtleb teisiti kui on "õige", on ohtlik, kes suhtleb "kahtlaste" isikutega, on potentsiaalne vaenlane.
Vahe on vaid selles, et kui KGB kutsus inimesi hoiatamiseks (ennetamiseks, hirmutamiseks) süngetesse kabinettidesse, siis nüüd toimub see avalikult. Nii võib küll tunduda demokraatlikum, aga selline avalikkus võib viia olukorrani, mida inglise keeles nimetatakse "character assassination" (mustamine või "poliitiline mõrv", kui jutt on poliitikust või ühiskonnategelasest). Juristina, kes on aastaid õpetanud ja praktiseerinud Inglismaal, leian, et mõnel inimesel, kes on KAPO aastaraamatusse sattunud (olenevalt muidugi kontekstist jne), on õigus kohtulikule kaitsele.
Kümmekond aastat tagasi osalesin ise protsessis ajalehe Times poolel, kus miljardär Grigori Luchansky süüdistas väljaannet laimamises. Põhjuseks oli kaks artiklit Times'is, milles Luchansky't oli nimetatud retsidivistiks ja mainitud tema seotust tuumarelva komponentidega kauplemisega. Juristina pean tunnistama, et see on üks neist vähestest kohtuasjadest, mis ma osaliselt koos Times'iga kaotasin. Lutchansky võitis ka Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Kuid ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oleks Inglismaa ühiskonna, ajakirjanduse ja inimõigusorganisatsioonide reaktsioon, kui järsku MI5 oleks avalikult kommenteerinud selle kohtuasjaga seotud asjaolusid, kuigi ma arvan, et ta teadis mõnest asjast palju rohkem kui protsessis osalejad.
KAPO sõnaõigus poliitilistes ja majanduslikes küsimustes
Teiseks, tekib küsimus, kas Kaitsepolitsei, kirjutades oma aastaraamatus õppimiskeelest, vene gümnaasiumitest, sellest, keda ja mis keeles õpetada, millised on Eesti julgeoleku ohud ja missugused välispoliitilised suunad on vähem või rohkem kasulikud, ikka tegeleb oma asjaga. Need on poliitilised ja majanduslikud küsimused ning neis valdkondades on alati eriarvamusi, aga kui juttu ei ole mõne välisluure tegevustest Eesti või meie liitlaste vastu, siis ei peaks KAPOl siin "sõnaõigust" olema.
Lõpuks on asjaolu, et aastaraamat näeb ohtu tulevat ainult Venemaalt, äärmiselt primitiivne lähenemine. Kas kahjuks või kasuks meile, kujutab Venemaa ohtu peamiselt iseendale (korruptsioon, autoritaarsuse kasv jne). See on aga küsimus, mille üle me peaksime diskuteerima ka koos Venemaa teadlaste ja ühiskonnategelastega, ja mitte ainult nendega, kes on Putiniga opositsioonis ning seepärast meile meeldivad.
Diskuteerida ainult nendega, kes on meiega ühel meelel, võib olla küll meeldiv, kuid sest on vähe kasu. Kapo osalemine niisuguses diskussioonis on sama teretulnud kui Venemaa FSB (föderaalne julgeolekuteenistus) osalemine. Julgeolekuorganite kompetentsi laiendamine või ebamäärasus, nende sekkumine poliitilistesse küsimustesse või nende ärakasutamine poliitiliste probleemide lahendamisel viib meid aga julgeolekuriigi suunas. See paraku ei tähenda inimeste heaolu ja julgeoleku suurenemist.
Julgeolekuorganid on vajalikud, aga nad kuuluvad nende ühiskonna struktuuride hulka, mis on kahjuks vajalikud. Just seepärast on kõikidel julgeolekuorganitel, mis oma iseloomult ei ole ja ei saagi olla eriti avatud (nad on midagi nagu "mittedemokraatlik" element isegi demokraatlikus riigis), tendents riivata inimeste vabadusi ja sekkuda nende eraellu. See on peaaegu et nende põhitöö paratamatu kõrvalefekt ja selline väide nagu õigustaks või vabandaks ka Kapo tegevust. Võib-olla.
Aga asi ei ole ju ainult Kapos. Võiks ju öelda, et KAPO on selline, nagu ta on, sest ühiskond (või vähemalt poliitiline eliit) on selline, nagu ta on. Et julgeolekuorganid ei muutuks riigiks riigis, ei istuks ühiskonnale pähe, peavad mitte ainult julgeolekuorganid, vaid ka ühiskond valvas olema ja eriti just oma julgeolekuorganite suhtes.
