Stress oli siis moediagnoos. See sobis suurepäraselt seletama edasirühkiva valge eduühiskonna liikmete kõikvõimalikke hädasid, kuni Freudenberg tuli oma põlenud maja metafooriga – ja see oli veel tabavam.

Inimene, kes elab nõudlikus ja stressirohkes keskkonnas, sarnaneb tühjaks põlenud majaga: väljast võib vaade isegi endine olla, kuid sisemine ressurss on otsas, seal valitseb vaid tühjus, kirjutab ta. “Kui te eales olete näinud põlenud maja, siis teate, kui laastatud pilt seal avaneb. See, mis kunagi oli elust tukslev struktuur, on nüüd hüljatud. Seal, kus kunagi võbeles energia, asuvad nüüd vaid rusud – meenutamaks endist olekut.”

Ta jälgis vabatahtlikku tööd tegevate tudengite rühma. Need olid optimistlikult meelestatud, entusiastlikud töömurdjad, innukalt eesmärke järgivad, pühendunud... olnud. Kuidagimoodi said neist säravatest kujudest närvilised, tigedad, huumorimeeleta sammuvad ekskavaatorid. Freudenberg pani tähele, et just kõrgete saavutustega kliendid, kes tarmukalt elule piitsa andsid, tuhmusid-kuhtusid pikapeale. Tasahilju muutusid nad tujukaks, kritikaanlikuks, jäigaks, nad ei võtnud kuulda teiste heatahtlikke soovitusi – ühesõnaga olid neist saanud lihtsalt vastikud tegelased, haletsusväärsed tüübid.

Psühholoog väljendus, et nad on “tapnud deemonlik aeg, milles elame”, aeg keset kiireid muutusi ja võõrandunud suhteid.

Läbipõlemise mõiste pole oma aktuaalsust kopka eestki minetanud, pigem vastupidi.

Läbipõlemine algab märkamatult.

Enim tabab burnout n-ö korralikke töötegijaid, kes püüdlikult nühivad seatud eemärgi suunas. Nende märkmik on ülesandeid täis, nad ei sea endale piiranguid. Nad sunnivad end tagant lõputult. Paljud neist esindavad “abistavaid elukutseid”: sotsiaaltöötajad, meedikud, õpetajad...

Läbipõlemise tunnuseid pole raske märgata: kurnatus ja lõputud poolohtlikud tervisehädad (peavalu, pidevad külmetused jms). Aga leidub veel terve ports tundeid, mis väljapoole ei paista ning mida ise ehk ei oskagi läbipõlemise arvele kirjutada. Näiteks: inimesed käivad närvidele, nad teevad lolle nalju, kõik on tüütu. Ainuke, kes siin kontoris üldse midagi teeb ja jagab, olen ju mina! Keegi teine peale minu ei saagi tööga hakkama. Aga minu panust ei hinnata üldse, ei mingit tänu ega tunnustust! Miks nad mind siis tõsiselt ei võta, enamgi veel – ma ju näen, et kohvinurgas naerdakse just minu üle! Töö valguks nagu läbi sõrmede, ei paku rahuldust. Miks ma seda kõike üldse teen, mis mõte mu elul on?!

Kõikvõimsuse tunded vahelduvad jõuetusega, paranoilisuse ning elu mõtte kadumisega. Ainuke võimalus tundetulvaga toime tulla on seda eitada: inimene muutub rigiidseks, jäigaks. Vaene võitluskukk utsitab end üha takka, kannustatuna sise-mina korraldusest jääda parimaks. Kahjuks on läbipõlemise korral nii, et mida rohkem püüad, seda enam langeb efektiivsus. Läbipõlemisest võib olla tingitud ka agressiivsus, süütunne, alkoholi liigtarvitamine jne.

Kuigi läbipõlemisest saab toibuda-paraneda, on “tulekahju” käigus tekkinud mõttemustrid ohtlikud. Mõni stressiuurija ütleb koguni, et kahjustused on pöördumatud.

Et burnout’ist (või on see eesti keeles hoopis kevadväsimus?) välja tulla, peaks esiteks parandama oma eneseteadlikkust. Küsimus on lihtne: kas sina juhid oma elu või juhib elu sind? Teiseks: tee midagi kena, näiteks vaata vanu perekonnaalbumeid. Kolmandaks: oravarattast maha saamiseks tuleb midagi muuta: otsi üles oma mahasurutud seiklusvaim ja taasta huumorimeel.

Läbipõlemine pole lõplik seisund ega surmatõbi. Tuha all leidub kindlasti hõõguvaid süsi, puhu neile leek sisse.