Rannar Vassiljev sotside maksutõusust: Kui muud moodi ei saa, siis võib ka tulumaksu tõsta
Maksude peamise ülesandena näeme vajalike kulude katmiseks vahendite kogumist. See tähendab, et maksud peavad olema nii suured kui vaja ja nii väikesed kui võimalik. Sealjuures peame oluliseks, et maksusüsteem tervikuna omaks võimalikult vähesel määral negatiivset kõrvalmõju ettevõtlikkusele ja tööjõuturule, oleks võimalikult kergesti mõistetav ja vähendaks majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas. Sotsiaaldemokraatide ja tänase valitsuse maksupoliitika peamine vahe peitub just viimases.
Milline on ühe või teise maksu konkreetne määr on otseses sõltuvuses sellest, mida ja millises mahus riigil rahastada vaja on. Teisisõnu saab maksumäärade täpseid muutuseid käsitleda vaid paralleelselt tehtavate kulutustega.
Nagu ütles Sven Mikser intervjuus Postimehele: „Kas me tahame laenu võtta või makse tõsta? Kindlasti pole see eesmärk, ei üks ega teine. Sotsiaaldemokraadid on alati rääkinud sotsiaalmajanduslikest eesmärkidest – kuidas neid teostada on vahend. Pigem on Eesti poliitika paremal tiival tehtud viga, et vahendist on tehtud eesmärk. On öeldud, et eelarve peab olema tasakaalus ja maksud peavad olema madalad, siis kõik muu juhtub iseenesest. Tegelikult ei juhtu.“
Kuidas suurendada tulusid?
Kõige põletavamateks vajadusteks on täna lastetoetuste suurendamine, õpetajate palgatõusu tagamine ja omavalitsuste tulubaasi taastamine. Usume, et osa neist on võimalik katta muude kulude vähendamisega (näiteks vanemahüvitise ülemmäära vähendamine), aga vajadusel oleme valmis nende eesmärkide huvides vaatama ka tulude suurendamise suunas. Allpool siis lähemalt, milliseid makse ja kellele oleksime valmis muutma.
Tulumaksu puhul vastab eelpool mainitud eesmärkidele kõige paremini ühe lisaastmega ning väikese maksumäära erinevusega astmeline tulumaks. Eelarve muudatusettepanekutes nägid sotsiaaldemokraadid ette lisaastme määraga 26% sellele osale isiku sissetulekust, mis on suurem kui 12 000 eurot aastas. Mäletatavasti maksustati veel 2003. aastal kogu tulu just taolise maksumääraga. Meie ettepanek tähendab, et ka kõige suurema sissetulekuga isikute tulu maksustamine jääb madalamaks kui toona. Sõltuvalt riigi majanduslikust olukorrast (tööhõive määr, keskmine sissetulek) võimaldab see riigil aastas täiendavalt finantseerida 30–40 miljoni euro ulatuses olulisi kulutusi.
Üldise tulumaksumäära tõstmist võib kaaluda vaid juhul, kui puuduvad muud võimalused vajalike kulude katmiseks. Kindlasti ei saa see olla suurem kui paar protsenti tulult. Üheprotsendiline tulumaksutõus väljendub sõltuvalt majanduse hetkeseisust umbes 50 miljonis täiendavas maksueuros. Sotside esimene eelistus kulutuste katmisel on teiste kulude ülevaatamine. Näiteks selle aasta eelarve menetlusel ei pidanud me põhjendatuks 22-protsendilist kaitsekulutuste kasvu ning piirdusime oma ettepanekutes väiksema tõusuga. See oleks andnud üle 40 miljoni euro lisaraha teiste kulutuste finantseerimiseks.
Tarbimismaksude (käibemaks ning aktsiisimaks) osakaalu järgi kogu maksudest oleme me Euroopa tipus. Kui inimese eluea jooksul erineb tarbimine ja sissetulek vaid pärandatu ja pärandina saadu võrra, siis lühiajaliselt lisanduvad sellele ka säästud ja investeeringud. Kui puht teoreetiliselt võiks tekkida tahtmine maksustada vaid tarbimist ja mitte teenimist, siis see ei ole praktikas mõeldav, kuna terve eluea jooksul tarbitavat on võimatu prognoosida. Seetõttu tähendavad reaalses elus kõrgemad tarbimismaksud suuremat maksukoormust neile, kel puudub võimalus säästa ja investeerida, elik väiksema sissetulekuga inimestele.
„Maksude optimeerimine“
Sellest tulenevalt ei toeta sotsiaaldemokraadid tarbimismaksude tõusu, mis on olnud Reformierakonna ja IRL peamiseks maksupoliitika uuenduseks, seda nii käibemaksu kui ka aktsiisimaksude tõusu näol. Madalama käibemaksu määra kehtestamise puhul näeme võimalust eranditeks juhul, kui eesmärk on selgelt põhjendatud, muudatuse positiivne mõju jõuab sihtgrupini ega suurenda ebaratsionaalset käitumist. Näiteks madalam maksumäär toasoojale vähendab samaväärselt hinda lõpptarbijale (kuna hind kooskõlastatakse Konkurentsiametis) ja ei too kaasa põhjendamatut täiendavat raiskamist, sest liig palavas toas ei soovi ka maksu langedes keegi olla. Saamata maksutulu kompenseeriks kuhjaga sotsiaaldemokraatide poolt välja pakutud energiasäästust saadav kulude kokkuhoid.
Üldiselt on kasulik kui maksusüsteem käsitleb erinevaid sissetulekuid võimalikult sarnaste põhimõtete järgi. See langetab motivatsiooni ebaratsionaalseks „maksude optimeerimiseks“ ning on üldises nägemuses ka õiglasem. Eestis avaldub antud probleem palkade ja dividendide maksustamises. Kui töötaja tuludelt tuleb maksta nii tulumaks kui ka sotsiaalmaks, siis ettevõtlusest tulu saaja peab tasuma vaid esimese. Seetõttu tuleks kaaluda dividendide maksustamist sotsiaalmaksuga.
Siinkohal on põhjendatud kapitali normaalse tootlikkuse ulatuses maksuvabastus. Tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustuse tekkimisel, on põhjendatud sotsiaalmaksu samaväärne langetamine.
Tänase ettevõtete maksustamise peamine probleem peitub selles, et maksust on vabastatud küll investeeringud masinatesse ja kinnisvarasse, küll aga kehtib erisoodustusmaks investeeringutele töötajate haridusse ja tervissesse. See tähendab, et ettevõtteid motiveeritakse panustama rauda ja betooni, aga mitte inimestesse. Need investeeringud tuleks viia samadele alustele.
Praegu piirame ettevõtluse arengut
Traditsiooniline ettevõtete tulu maksustamise viis omab töötajatesse investeerimise puhul vähem negatiivset kõrvalmõju. Jääb kaks varianti, kas viia sisse korrektiivid kehtivasse korda või kaaluda üleminekut endise süsteemi juurde. Täna me piirame ettevõtluse arengut ja kõrgemale tootlikkusele liikumist.
Täiendavate maksude diskussioonis on põhjendatud kaaluda näiteks luksusliku iseloomuga käitumise maksustamist. See tähendaks jahtide, luksusautode jms soetamist. Kuna tegu on valdavalt imporditava kaubaga, siis maksuga kaasnev negatiivne mõju ettevõtlusele on minimaalne. Siiski on oluline maksu kehtestamise kaalumisel arvestada maksu kogumise kulude ja saadava tulu suhet, ning et põhimõtted, mis kaupadele maks kehtestatakse, oleksid võimalikult selgepiirilised.
Sotsiaaldemokraadid lähtuvad põhimõttest, et riik peab headel aegadele reserve koguma, mis tähendab, et eelarve on ülejäägis. Majanduslanguses võib eelarve olla väikses defitsiidis, kuid jääma kolme protsendi piiresse. See vähendab ka majanduse paratamatut tsüklilisust.
(Autor on riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees.)
