Nii on Põhjamaades, Venemaal, Berliinis, Londonis, Amsterdamis. Ka Viljandis.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunstikooli suurim ruum, must saal on 94 m2. Seal ei saa regulaarselt mängida publikule avatud õppelavastusi, kuna ruumi on vähe ja etenduste ajal ei saa majas läbi viia teisi tunde, sest koridorid kostavad läbi. Oleme seda saali avalikeks etendusteks kasutanud haruharva.

Uus black box saal EMTA II järgus saaks olema 183 m2 ja 7-8 meetrit kõrge. Umbes nagu Pärnu Küün või Kanuti Gildi saal. Pool sellest ruumist oleks lavastusele, pool pealtvaatajatele.

Seni on publikule avatud lavastusi mängitud peamiselt Tallinna teatrites, aga on käidud ka Viljandis, Pärnus ja Tartus. Peamiselt oleme kasutanud teatrite väiksemaid saale, sest suuremad lavad on hõivatud - teatrite finantsseis on kriitiline ja teatrijuhid on teatanud, et praeguses majanduslikus olukorras ei saa nad rohkemal määral Lavakunstikooli lavastusi vastu võtta.

Üliõpilastel oleks aga vaja mängida suuremas ruumis praegusest palju enam. Näiteks sooviksime publikule kas või paaril korral esitada üliõpilaste iseseisvaid töid, lavakõne ja laulueksameid. Taolistest ühe-õhtu etendustest pole teatrid üldjuhul huvitatud ja selleks vajamegi oma saali.

Proovid ka Balletikoolis

Samuti tuleb vajadus saali järele välja üliõpilastega tehtud lavastuste puhul, kui lavaproovide aeg peab üldjuhul olema pikem kui kogenud näitlejatel. Enese kehtestamine suuremas ruumis nõuab kogemust, mida saab vaid proovides. Suuremat ruumi on vaja ka lavalise liikumise ja vehklemise tundides.

Praegu oleme olukorra lahendanud nii, et kui kursusel on 18 üliõpilast, tehakse tantse kahes järgus - pooled inimesed teevad, pooled ootavad, aga see on ebaefektiivne. Suuremat saali liikumiseks saame kasutada Toompeal üle tee asuvas Balletikoolis ainult esmaspäeviti, mil neil on vaba päev. Kui Balletikool peaks oma uude majja kolima, siis ei kaob ka see variant.

Lavakoolis õpivad bakalaureuseõppes näitlejad, lavastajad, dramaturgid. Õpivad ka magistrandid ja doktorandid. Kõik vajavad ruume iseseisvateks töödeks ja proovide tegemiseks. Jaanuarist märtsini oleme vastu võtnud vahetusüliõpilasi Londonist, kelle arv on aastast aastasse kasvanud, küündides sel aastal 18 inimeseni. See aga tekitab olukordi, mil nelja väikese prooviruumi peale konkureerib üle 40 inimese...

Kui valmib EMTA ammulubatud II järk ehk saalikompleks praeguse peahoone juurde, saaks palgata valgustaja, videoinseneri ja lavameistri, kes teenindaksid mõlemat saali. Saaks luua elementaarse kostüümi- ja rekvisiidilao, mis on praegu praktiliselt olematu.

Uus saal oleks multifunktsionaalne - seal saaks esitada ka kammeroopereid ja multimeediaetendusi. Fakt on aga see, et niisugust tööd ei saa teha põlve otsas ja laenatud vahenditega. Näiteks soomlaste Teatterikorkeakoulu on hankinud õppetööks suurepärased tehnilised vahendid – nad leiavad, et üliõpilased peavad õppima kõige kaasaegsemates tingimustes. Nende õppesaalidest, nagu ka Stockholmi ja Oslo teatrikõrgkoolide omadest ärme parem üldse räägi. Kui meil oleks suurem esinemisruum, saaksime vahetada õppelavastusi teiste teatrikõrgkoolidega.

Sestap palve neile, kes otsustavad EMTA saatuse üle ja kelle ees seisab dilemma „Olla või mitte olla?“, kindlasti valige „Olla!“. Kui jätame praegu saali(d) ehitamata, saame seda hiljem kahetsema.

Ingo Normet, emeriitprofessor, EMTA lavakunstikooli juhataja 1995-2011 ja Peeter Raudsepp, dotsent, lavakunstikooli juhataja alates 2011.