Toomas Tõniste: Gaasitorud ei saa eelarvedoonoriks!
Teiseks loome eeldused gaasituru avamiseks, mis pikemas perspektiivis avaldab läbi konkurentsi tekke gaasitarnijate seas positiivset mõju gaasi hinnale.
21. märtsi Delfi juhtkirjas on avaldatud kahtlust, et kui gaasivõrgu omanikus saab riik, siis annab see võimaluse võrguteenuse hinnatõusuga täita riigikassat.
Eestis on võrgutasud reguleeritud Konkurentsiameti poolt ja need on kulupõhised. Seetõttu ei ole ega saa olla võrgud Eestis riigieelarve doonorid – nii elektri põhivõrk kui jaotusvõrk pole riigile dividende maksnud. Eesti Energia ja Elering investeerivad kogu kasumi investeeringuteks, välja võetud dividendid tulevad elektri ja õli ekspordist välismaale.
Ka gaasi ülekandevõrkude eraldamise eesmärk ei ole riigi rahakoti täitmine läbi võrgutasude. Olenemata sellest, kes saab ülekandevõrgu omanikuks, on vähetõenäoline, et gaasivõrgu omandiline eristamine tõstab võrgutasu, kuna võrgu omandil ja võrgutasul pole mingit seost.
Gaasiturul tekib konkurents
Konkurentsiameti poolt täielikult reguleeritud võrgutasu on kulupõhine. Ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse Konkurentsiameti poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena. Seega suures plaanis on kolm arvu, mis määravad võrgutasu: ülekandeteenuse maht, varade maht ja kapitali hind. Ükski eelpool mainitust ei põhine aga omandil.
Samas pole ka gaasivõrgu omandilise erastamise eesmärgiks võrguteenuse hinna vähendamine, vaid energiahinna vähendamine läbi toimiva turu ja sealt tekkiva konkurentsi. Konkurentsi teke läbi alternatiivse LNG (veeldatud maagaas) terminali rajamise Eestisse ei ole aga realistlik enne, kui siin ei viida läbi ülekandevõrkude omandilist eraldamist. Just ülekandevõrkude eraldamisega soodustame konkurentsi teket gaasiturul. See avaldab pikemas perspektiivis positiivset mõju gaasi hindadele, kuna Eesti tarbijal tekib võimalus saada ligipääs Euroopa börsihindadele.
Loomulikult on selge, et gaasi hinnad ei pruugi kohe automaatselt alaneda, kuid turujõu vähenemine ning tõhususe ja uute sisenejate tulek hoiab hindu kontrolli all. Samuti kaob meie praegune täielik sõltuvus Gazpromi hinnasuvast. Omandilise eraldamise otsene eesmärk ei ole automaatne hindade alandamine, vaid reaalsetel kuludel ning tõhusal tegevusel põhinev hinnastamine.
Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kas me tahame paremat gaasi hinda tulevikus läbi toimiva turu, parandades ühtlasi Eesti energiajulgeolekut või püüame seda saavutada läbi jätkuva energiasõltuvuse Venemaast?
(Autor on riigikogu majanduskomisjoni liige.)
