Vaatlen taevasse suitsujutte vedavaid hiigellinde, milles täissöönud eurooplased järavad keemiliselt tuunitud kanakoiba. Võtan ette rahvast lõhestava rahvaloenduse, mis jagab elanikkonna „progressiivseteks“ 30-aastasteks digiloendanuteks ja „mahajäänud“ 50-aastasteks mittedigitaliseeritud kodanikeks. Vahele võtan riigi- ja äriregistri portaali, kuhu püüan sisestada ühe mittetulundusühingu aastaaruannet – no täielik rist ja viletsus! Üledimensioneeritud digijama pärast ei saa ma oma riigiga viisipäraselt, otse ja selges eesti keeles, suhelda!

Sisenen Tartu maakohtu registriosakonda paber näpus. Lett on tühi. Viimaks keegi tuleb. Pabereid vastu ei võeta. Peab esitama digitaalselt! Seadus olevat selline.

Kuuldavasti „jõustus“ aastavahetusel Eestis 470 seadusandlikku akti. Kas keegi loeb ja täidab ka neid? Näiteks helkuri riputamine nõelaga jope külge, trahvi ähvardusel, nagu natsi Saksamaal juudi täht. Või Rinnaga Toitmise komitee – olete ehk kuulnud?

Võtan maksumaksjate portaalist lugeda diskussiooni õiguskantsleriga, mille on algatanud endiste poliitvangide mittetulundusühing. Kas nõue mittetulundusühingutele esitada aruandlus ainult digitaalselt on põhiseadusvastane? Justkui oleks jah põhiseaduse vastane, aga mitte oluline riive, väidavad targad. Pealegi olevat digiselt ikkagi „mugavam“. Aga kellele? Ametnikele jah, neile, kes on riigi viinud kodanikust eemale, enesekesksesse digikookonisse. Ent kodanikule, käpiknukuteatri memmedele? Ma kahtlen.

Kuulake kaaskodanikke!

Ja veel arutatakse portaalis üleolevalt, et vaesed välismaalased - nood paljukiidetud välisinvestorid – neil pole ju digikaarte ega digiallkirju. Mis nemad siis teevad?! On ju totaaldigindus pelk Eestile ainuomane ja lapsik harrastus. Mäng ohtlike leludega, mis aga nuumab itimehi, makstes ja mitte vähe.

Kui tegelikku ja vajalikku tööd tegev Eesti (õpetajad, rongijuhid, bussijuhid, energeetikud) on haaratud streigist priiskava valitsejate klanni vastu, siis peamine argument, mida Aaviksoo, Ligi ja Ansip esile toovad, on see, et jagada ja ümber jagada saab ainult seda raha, mis on.

Ja jutt jumala õige! Just nii! Tulebki ümber vaadata valitsemiskulutused ning lõpetada raha röövivad janditused ning petukahtlased e-valimised! Inimsuhete mõõtmesse tuleb viia kodaniku suhe riigiasutustega. Ei ole ju kõige tähtsam lõputult ressurssi neelavate ja pidevalt rikkis arvutamise massinate heaolu! Lõppeks on meil niigi väike riik ja rahvas - kõik tunnevad kõiki ja asjad saaks jalagi aetud, nagu pärast ühistranspordi streiki selgus.

Lõpetuseks - kuula ametiühingumehi, kes esitavad oma sõnumi tasakaalukalt, selgelt ja lihtsalt. Kuula uusi rahvajuhte, kes ei ole tribüünidele poliitbroilereid lubanud - töömees Pontu on ärganud. Kuula inimest! Ja kuula meie eurolaulu sõnu. Nii lihtne see ongi.