Mina olen mees. Mul on silmad peas. Traditsioonilise mehena ei erista ma võib-olla rohkemat kui seitset värvitooni, aga ma näen muidu ikka päris hästi, prille ei vaja. Ma ei saa sinna midagi parata, et mu pilk langeb ülearu avameelse rõivastusega daamiga suheldes kolaki allapoole.

Minu pilk on vist valus. Igatahes tehakse mulle märkusi. "Hei, mu silmad on üleval pool!" või lihtsalt: "Misasja sa sinna vahid?" Vahel piirdutakse vihaste pilkude või kohvitassi mürtsuga letile löömisega. Aga ega ma oma silmi keelata ei saa. Mis on näitamiseks pandud, seda nemad vaatavad. Nii olengi ma päris hädas.

Jalgade ignoreerimisega tulen ma küll paremini toime. Üsna pika mehena ei ole mul seelikualuste silme ette sattumiseks just palju võimalusi. Kõrgelt ülevalt näeb halvemal juhul põlved ja pool kintsu ära. Sellest rakursist pole ka probleeme pilgu mujale suunamisega. Dekoltee puhul aga pole see nii lihtne. Vaatad daami silmadesse ja kohe seal lähedal on paljas ihu. Millimeetrite mäng. Närvide mäng samuti. Ainult väga mittekaubandusliku välimusega daamide puhul hüppavad minu silmad kiiresti ülespoole tagasi. Hingepeeglisse.

Kallid daamid, ma ei saa aru. Kui te ei taha, et teid vahitakse - miks te ennast siis näitate? Ma olen lihtne vanakooli mees ja leian, et näidatud asi on vaatamiseks pandudki. Ja muud ma ju ei tee. Ma ei katsu ja ma ei räägi sellest. Ma ei ole teie kurje pilke ja sõnu ära teeninud. Ma tõesti ei taha vahtida, ma lihtsalt ei saa midagi parata. Kuigi ma püüan. Ausõna.

Äkki te tuleksite mulle poolele teele vastu ja paneksite oma pluusil vähemalt ühe nööbi veel kinni? Või kaks.