Emakeelepäeva valguses on paslik pöörata rohkem tähelepanu sellele, millist eesti keelt oma igapäevaelus kasutatakse. Kui palju mõeldakse sellest, mida ja kuidas öeldakse, mida ja kuidas kirjutatakse, milline keeleline jälg endast jäetakse.

Hea keelekasutus nii kõnes kui ka kirjas on iga eesti keele oskaja auasi. Võib ju öelda, et kosmopoliit kõneleb inglise keelt, sest sellega saab terves maailmas hakkama. Ometi satuvad inimesed olukordadesse, kus vene, hiina või hispaania keeleta jääb äri katki. Keel avab ukse ja loob kontakti. Samamoodi eesti keelgi, mis oma miljoni kõnelejaga mahub maailma 300 suurema keele hulka (keeli, meenutagem, on 7000 kandis).

Elujõulisusest kõneldes peeti kunagi kultuurkeelteks neid keeli, milles oli ilmunud piibel. Eesti keeles ilmus piibel 1739. Edukad olid keeled, milles ilmus aabits - eesti keeles 1795. Haritud keelteks nimetati neid, milles oli võimalik õppida kõrgkoolis: eestikeelne õpe algas Tartu ülikoolis 1919. Millenniumivahetuseks valmisid mobiilide esimesed eestikeelsed menüüd ning harjumuspäraseks on saamas arvutiprogrammide paoklahv, lõika-kleebi ja suvandid.

Bäd-inglishit oskab igaüks, aga ometi jääb inglise keele olemus või metafoorsus tabamata. Kohatu on väita, et inglise keeles on parem end väljendada, et eesti keeles polevat sobivaid sõnu. Muidugi on sellel eksootika mekk juures, sest uus väljend kõlab erutavamalt ja köitvamalt kui igapäevane eestikeelne fraas. Kas eksootikaihaluses suudetakse edastada sõnumit, on iseasi. „Üks, kaks, seitse, kolm mööda Rockefelleri tänavat“ või „tundub, et saan sellega siiski hakkama, olen vana ja hall“ on eesti keeles mõtte- ja sõnahuumor. Aga inglise keeles?

Eesti keel on võluv, särav ja teistsugune

Vokaalirohkus ja täpitähed panevad keele kõlama. Röövel ööbiku öötöö või sõin õues õuna või jää-äärne ääretus või jüriöö ülestõus on mõned väljendid, millega on hea välismaalastest keelehuvilisi sõpru kiusata, katsetada, kas nad saavad hakkama. Rõõmu ja nalja kui palju.

Kääneterohkus asendab abisõnade tulva. 14 käände vahel valida peaks olema mitmeti lihtsam, kui püüda meeles pidada, millal millist eessõna valida.

Keelekasutuses ei pea jälgima, milline sõna on meessoost, milline naissoost, kuidas neid käänata, siis aga on veel kesksoost sõnad, mis käituvad hoopis omamoodi.

Laadi-, välte- ja geminaadivaheldus ehk see, kui sõna tüves käänamisel-pööramisel midagi muutub, annab keelele võlu. Praadima ja praen, tont ja tondi, kool ja kooli ja kooli. Võiks ju eesti keeles käänata lammast nii, et on lammas : lamma, aga on teisiti.

Vokaaliga lõppev mitmuse osastav kääne. Pakse kõlab suupärasemalt kui paksusid, kanu lihtsamalt kui kanasid. Milleks öelda pikalt, kui saab lühidalt.

Õigekirja kohapealt on aga inimestel tekkinud müüdid, millega justkui vabandatakse oma vale keelekasutust. Müüdid tulenevad sellest, justkui keegi kuskil on mingid reeglid vabaks andnud, et nüüd võivat kirjutada naa, aga mitte nii.

Tõepoolest on keel muutuv ning aeg-ajalt muudetakse midagi, et oleks kergem ja parem, kuid kõnekeelne tavapära ei tähenda veel reeglit õigekirjas. Reeglid on ikka selleks, et keel oleks ühtne ja puhas. Võime reeglipäraselt kirjutada nii internetiühendus kui ka Interneti-ühendus, aga laual aurab ikka puder, mitte pudru.

Emakeelepäevaselt tehtagu keeleteste keelenõu kodulehelt  ning miks mitte vaadata, millised sõnad on eesti keeles uued.

Puhast keelt ja head emakeelepäeva.

(Autor on Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse vanemõpetaja.)