Rainer Kattel: Kes kardab Juhan Partsi?
Oleks vale arvata, et ainsad reljeefse ütlemisega poliitikud Eestis on Ansip, Ligi või Aaviksoo. Ka Juhan Parts on oma suuvärgi poolest tuntud.
Ilmselt üks esimesi laiemat tähelepanu pälvinud ütlus Partsi suust oli Eesti ja Kesk-Aafrika vabariikide riigivalitsemise vahele paralleeli tõmbamine. Ent viimase aasta jooksul on ministri tähelepanu pälvinud ka üks teadusasutus: avaliku halduse instituut Tallinna Tehnikaülikoolis.
Kui möödunud aasta juunis soovitas minister see eriala TTÜs sulgeda, siis eelmisel nädalal läks Parts mitu sammu edasi. Nimelt ei näe ta probleemi enam mitte ainult selles, et TTÜs on avalik haldus kui eriala, vaid et selles instituudis tegeletakse ka innovatsiooni uurimisega. Selle tulemusena koolitatavat TTÜs lolle, kes on liiga kriitilised. Kui varem võis arvata, et Parts käitub partsilikult ja lahmib niisama, siis viimase etteaste valguses tuleb tunnistada, et minister on teinud natuke kodutööd.
Tõepoolest, TTÜ avaliku halduse instituut (AHI) tegeleb innovatsiooni uurimisega, eriti avaliku poliitika rolliga innovatsiooni edendamisel. (Need, kes tahavad nüüd kärmelt kommentaariumis pragada, et riigil polegi innovatsioonis mingit rolli, peaksid meeles pidama, et seesama keskkond – internet – on tekkinud USA sõjatööstuse arendustöö tulemusena.)
Kesk-Aafrikale omane tsensuur
Ükskõik millise mõõdiku alusel me AHI tegevust selles valdkonnas ka ei vaatleks (teaduse rahastamine, publikatsioonid, kaitstud doktorid, rahvusvahelised tunnustused), on see instituut antud valdkonnas Eestis selgelt kõige parem. Ja mitte ainult seda, laiemalt sotsiaalteadustes kuulub see instituut Eesti juhtivate teadusasutuste hulka.
Iroonia on aga selles, et need probleemid Eesti majanduses, mille üle Parts selles samas kõnes jõudis muret tunda (ettevõtete ja riigi ning ettevõtete ja ülikoolide koostöö), on viimase kümnekonna aasta jooksul suuresti tänu AHIs tehtud teadusele päevavalgele toodud. Olles partsilikult reljeefne: Partsi kõige sisukamad mõtted pärinevad AHIs tehtud teadusest.
Seda teadust rahastab kasvavas mahus Eesti riik ja Euroopa Liit; seda teadust hindavad tehnoloogiahuvilised üle maailma. Näiteks AHIs kuuendat aastat külalisprofessorina töötava Carlota Perezi raamat on internetipood amazon.com-i kõige enam müüdud tehnoloogia-alane raamat ja seda teadust tsiteerib kasvavalt rahvusvaheline teadlaskond. Ja kui Parts ikka tahab ühte instituuti selles esindatud vaadete pärast kinni panna, ju on siis need ka tema tähelepanu köitnud.
Miks siis tahab minister kesk-aafrikalikult poliitilist tsensuuri rakendada ja Euroopas ennekuulmatu sammuna kriitika pärast ühte teadusasutust kinni panna? Miks tahab minister piirata akadeemilist vabadust? Eks ikka selle pärast, et on ebamugav, kui keegi pidevalt üle õla vaatab ja su tegevusega rahul ei ole. Ometigi just selle ehk valitseva olukorra kriitilise lahtimõtestamise jaoks riik sotsiaalteadlastele raha annabki.
Kelle sulgeme järgmiseks?
Demokraatia tähendabki vaidlusi ja konflikti. Meil ei ole vaja demokraatiat meie sõprade jaoks, vaid nende pärast, kellega me nõus ei ole. Demokraatia vajab kriitilist järelemõtlemist, alternatiivide pakkumist. Samas ilmselt ei usu keegi, et Parts või enamus poliitikuid ja kodanikke loeks teadusartikleid. Ja seda ongi palju eeldada.
Seetõttu tõlgivad teadlased oma tegevust loetavasse vormi nagu poliitika analüüsid või arvamusartiklid. Kui need ei meeldi, siis vaidle vastu ja argumenteeri, aga kinni panna? Kelle me järgmisena sulgeme? Võib olla „Pealtnägija“? Nemad mürgitavad ju põllumajandusministri sõnul vaatajaid?!
Parts kurdab ettevõtete ja riigi koostöö nõrkuse üle, aga mida see koostöö sisuliselt tähendaks? Seda, et ettevõtjad saavad kokku ja ütlevad, et Juhan, me lubame, et hakkame homme kaks korda rohkem eksportima? Kui riik tahaks ettevõtjatega sisuliselt koostööd teha, tähendaks see seda, et ettevõtjad saaksid mingil moel reaalset võimu riigi poliitikaid suunata. Näiteks kui Teadus- ja arendusnõukogus oleks ettevõtjatel häälteenamus ning ükski ettevõtluse ja teadus-ja arendustegevusega seotud meede ei saaks käiku minna ilma selle kogu heakskiiduta.
Võim tähendab aga konflikti ja selle põlistamist läbi institutsioonide (nagu seda oleks ülalmainitud häälteenamus). Konflikt on tüütu ja pidev konflikt on seda veel eriti, sest see sunnib muutusele, ümbermõtlemisele, kompromissile. Seega asjaolu, et Eesti riik on nadi sotsiaalsete partnerite ja ka ettevõtjate kaasaja, algab ikkagi peast ehk ministrist endast.
Sotsiaalteaduste mõttekus
Eestis lahvatab perioodiliselt ja järjekindlalt kaks sotsiaalteaduste mõttekust küsimuse alla seadvat debatti.
Esimene neist on suuremate sotsiaalteaduslike ja avalikult kajastatud publikatsioonide, näiteks Inimarengu aruande, puhul tekkiv debatt. Neis nähakse sotsiaalteadlasi kui pidevalt rahulolematuid tegelasi, kes nii kriisi- kui buumiaegadel virisevad. Enamasti varjatult, ent mõnikord ka otse väljaöelduna peetakse selle etteheite all silmas seda, et sotsiaalteadlased on liiga vasakpoolsed või suisa protokommunistid (Eestis ei ole tegelikkuses ühtegi marksistlikku sotsiaalteadlast).
Teine sotsiaalteadusi mõttekuse alla seadev debati pidamise hetk on peamiselt suvisel ajal, mil sotsiaalteadustesse ja eriti juhtimisega seotud aladele on suured sisseastumiskonkursid. Kui need alad on populaarsed, siis kurdavad Eestile samuti vajalikud inseneride erialad kandidaatide vähesuse üle.
Mõlemad debatid on sümptomid sügavamatest probleemidest riigi ja sotsiaalsete partnerite koostöövõimekuse või majanduse struktuuriga. Sotsiaalteadused on ainsad, mis neid sümptomeid uurivad. Teisisõnu süüdistatakse sõnumitoojat. Õnneks ei karda sõnumitoojad Juhan Partsi.
(Autor on TTÜ avaliku halduse instituudi direktor.)
