Kuigi muidu üks igavene vinguja, viriseja ja näägutaja – jah, Eesti vabariik meenutab vägagi ENSV-d, ainult E asemel peaks olema €, siis €NSV – tabab mind igal 24. veebruaril täielik riigitruuduse hoog.
Lausa püherdaks truualamlikkuses. Sinimustvalge võtab pisara silma, hümn ajab tagajalgele, kolme kutsikat võtaks sülle ja silitaks. Kui juhtud poes sularaha pruukima ja tagasi ei anta Eesti euromünte, tahaks karjuda: „Reetmine! Valeraha!”

Üleüldse ei taha sel päeval Vabariiki arvustada ja üsna karvaseks ajavad kõik, kes seda siiski teevad.

Ühe päeva võiks vahele jätta, ausalt. Päris lahe ju on. Tähetornis lipp, eesti meestel jälle relvad käes, nagu üks mu elukogenum sõber nentis 20 aastat tagasi üht esimest paraadi vaadates, kõike ei jõua ega ole ka mõtet kokku lugeda, mis tegelikult vägagi meelepärane. Võtaks kõike, nagu on. Ilma et pahatahtlikult tagamõtet otsiks. Sealhulgas presidendi aastapäevakõnet.

Tundub totrana see jätkuv komme, et niipea kui president on oma jutu lõpetanud, tuleb kohe hakata otsima inimesi, kes seda nüüd analüüsiksid ja targutaksid: milliseid signaale president saatis, mida ta öelda tahtis.

Kõne pole mõistulugu võõras keeles

See jätab enam-vähem mulje, nagu rääkinuks president võõras keeles. Mida ta ju ei teinud. Ikka maarahva keel oli, kui ehk keegi tähele ei pannud. Korralik hea kirjakeel. Isegi mitte Sakala murre läti keelest laenatud kujunditega, nagu Toomas Hendrik Ilvese tikutopsimehe rüüst võiks eeldada. Või ka üldse mitte pahaks panna, kui THI tõepoolest vähe murrakut raiuks.

Milleks siis tõlgendada või tõlkida? Võib ju kas kuulata või lugeda ja võtta juttu täpselt nii, nagu see räägitud ja kirja pandud. Just seda, mida öeldi, seda ka mõeldi. President ja kõnekirjutajad. Mida seal keerulist on. Pole tegu mõistujutuga, ei kubise kenningitest.

Ometi läheb ikka ja jälle mämmutamiseks. Viimane kui kanalüütik veetakse välja ja lastakse tal välja tõmmata oma tavaline joru: presidendi kõne saatis selge signaali, et sallimatus on Eestis ikka väga probleemiks, sel teemal on riigil olulisi tegematajätmisi, vaja oleks rohkem ümarlaudu ja paremat rahastamist probleemide kaardistamiseks, arengukavade koostamiseks... bla. Piinlik. Või siis jutustab kanalüütik lihtsalt kõnejupi oma sõnade ja tähtsa näoga ümber. Veel piinlikum.
Kui mõistlikult ja healt inimeselt küsitakse: noh, kuidas kommenteerite (mis peaks olema puhtalt keelatud küsimus oma otsatu lollakuse pärast), siis näeb pilti, kuis muidu tark inimene endast vähekese rumala mulje jätab, öeldes ainult: mök-mök. Aga mida muud oodata? Mida sa, hing, ikka oskad ühe sünnipäevakõne kohta nii väga öelda?

Pulkadeks lahti ja punaseks

Raam on ju kõnel niikuinii ees. Oleks kujuteldamatu, et nii-öelda rohujuure tasandil sünnipäevakõnes öeldaks juubilari kohta midagi ettearvamatut. Näiteks: kui nüüd tõele näkku vaadata, siis oled sa ikka üks paras tola küll ja nägu pole kuigi meeldiv. Isegi kui see tõsi peaks olema. Pole lihtsalt viisakas ega kombeks. Jah, muidugi võib sealt välja lugeda mida tahes, aga kas sa viitsid, kui sihuke pidupäevane meeleolu peal. Ja jälle – kas peaks? Punastagu, kes ennast puudutatuna tundis.
Või peavad need, kelle meelest presidendi kõne tuleb pulkadeks lahti võtta, puust ja punasena uuesti kokku panna, kogu ülejäänud kampa nii lolliks, et nad pole võimelised selgest tekstist aru saama? Ei imestaks.

Pidu läbi, pingviinid vaadatud

Inimeste rumalaks kuulutamine näib mõnele seltskonnale lausa elukutse ja ninaesine olevat. Miskipärast ei tahaks nendega eriti nõustuda.
Nii et võiks seda kõnet võttagi sellena, mis ta on. Kõnena. Kes viitsib, võib ju teksti kaasas kandma hakata ja vaidlustes tsitaatidega pähe virutada: aga president ütles nii!
Las ta siis ütles.

25. veebruaril pole enam mingit vahet, mis ta ütles. Pidu läbi, pingviinid ja kleidid vaadatud, marsime aga igapäeva masendusse tagasi. Kõige oma pahurusega. Kuni järgmise aasta 24. veebruarini, kui võib jälle päevakese häbenemata riigitruu olla ja kõigesse uskuda.
Loodetavasti ikka saab seda teha.