Mis on aga Eesti lollus? Siin on juba rohkem variante. Eestlase jonnis ning põikpäisuses pole midagi uut. Selleks, et okupantide ikke alt ikka uuesti ja uuesti vabaneda pidigi olema sitke ning kohkumatu.

Vahel tundub, et me oleme liiga kiiresti haljale oksale jõudnud. Kakskümmend aastat pole ajaloos ju mingi daatum, aga see on küllalt pikk aeg selleks, et unustada mõnigi episood käidud eluteel. Oleme justkui nõiaväel uude riiki jõudnud. Parastajad kahtlevad, kas me ikka tahtsime sellist vabariiki. Tõenduseks näitavad nad näpuga meie vaestele ning hädalistele. No millist riiki me siis tahtsime – kommuuni või? Kolhoosid ja sovhoosid olidki ju nagu pisikesed kommuunid, ainult naised ei olnud seal ühised.

Meil on küll palju õnnetuid, kuid mitte vähem eraomanikke, kellele tagastati nii maa kui ka varad ja maksti vahel pealegi, sest tegelikult olid nad oma vara eest juba hüvitise saanud. See vast polegi nii suur lollus – tegijal ikka juhtub. Samamoodi võib selgitada erastamise probleeme – kasvuraskused.

See, et kuidagi ei suudeta korraldada haldusreformi, pole kellegi lollus, see on puhas poliitika. Muidugi on totter paluda kohalikel võimumeestel oma võimupirukast viisakalt loobuda. Pisikene tükk pirukast on ikka parem kui kodus sõrmi limpsida. Kui anda sitasitikale võimalus valida, kas rasvane karbonaad või lehmakook – mis te arvate, kumma sitikas valib?

Natuke veider tundub lihtkodanikule aina uute ja uute reformide läbiviimine. Meil on igal uuel ministril oma uus reform ja seaduseparandusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Nende seaduste vaim on uhke, aga tee selle vaimuni on raske ja keeruline justnagu Daidalose labürindis. Tavainimene lihtsalt eksib seal. Ainult meie nutikad advokaadid hiilivad mõõda neid keerdkäike ning otsivad auke seadusesilmadest läbipugemiseks.

Peale selliste tõerüütlite on meil ka lihtsalt urgitsejad ning mõjuagendid. Võiks ju kõigile neile tegelastele anda elamisloa, ainult et sissekirjutusega Kopli liinidel ning kohustusega elada seal näiteks mõni kuu aastas – seal saab läbi barakiakna vaadata nii merele kui Euroopasse. Mis ohtu see mõni agent ikka kujutab? Meie riigi alusmüürid on laotud kindlale paekivile ning Pikk Hermann ja Paks Margareta ei kohku ju ära mingi Jeeriku pasuna tuututamise peale.

Halenaljakas on meil kultuurivaldkonnas toimuv. Meil ei jätku raha juba olemasolevate kultuuripaleede kütmiseks, ometigi tuleb kasvõi nui neljaks jälle uus loss ehitada. See paleeehitamise tuhin peaks nagu möödas olema. Kultuurikatel podiseb kenasti ka ilma nende klaasist paleedeta. Sinna katlasse jagub nii väärikaid kui väärakaid ja teate kes katlakütjad on? Ikka joodikud ja lõbunaised, nagu ütleb laulusalm. Vot siin pole mingit poliitikat. Lihtsalt üks tõsine Eesti mees ei suuda iialgi kenale naisterahvale ära öelda.

Olen alati imestanud, miks ei anta elutöö preemiat torumees Vasjale. See pole ju kellegi kultuur, kui peldik umbes. Vanasti sai Vasja vähemasti meelehead. Kirjanikuhärra muidugi nii madalale ei langenud, talle piisas preemiast. Nende preemiatega on tegelikult üks igavene häda. Neid on nii kohutavalt palju, et võtab silme eest mustaks. Meil oma Nobelisti küll pole, see eest on meil omad novellistid, esseistid ning luuletajad – kõik pärjatud preemiatega. Vanasti olid meil kolhooside süldipeod ning kirjandusauhinnad, nüüd on uhked dineed, mille korraldamiseks kulub ikka kohe mitu aastapreemiat. Kes neid preemiaid ja auhindu jagab? Ikka ühingud ning komiteed. Kes kuuluvad nendesse komiteedesse? Kultuuritegelased muidugi. Kas nad jagavad neid preemiaid siis iseendale? No nii alatud nad ei ole, ikka kolleegidele – ise on nad autasud juba varem saanud. Meie sportlaste autasude peale ei kõssa ma sõnagi, kogu Eesti rahva jaoks on see hell teema.

Kogu see preemiate ning autasude süsteem on veidike jabur. Võib öelda, et kõik teevad nii, see on kogu aeg nii olnud. Ega ikka ei tee ja kunagi pidi ju keegi alustama. Vanasti ei maksnud keegi preemiaid. Sportlastele ning luuletajatele kingiti loorberite oksi, mõni metseen ehitas üllale poeedile suvila. See oli vaid tagasihoidlik tänu kena esituse eest. Kunstnikule maksti tema tehtud töö eest. Kellelgi ei tulnud pähe maksta veel mingisuguseid preemiaid mingisuguste teenete eest. Miks meil kirjanikud ja heliloojad ei streigi? Ju siis piisab preemiatest.

Miks meil ainult poliitikud ja kultuuritegelased ordeneid ja medaleid saavad? Ju on nende töö seda väärt. Pealegi, vähemasti poliitikud oleme me ise valinud. Järgmine kord valime uued ja paremad. Nendele uutele ja parematele tuleb aga jällegi riputada rinda ordenid või vähemasti medalid, sest poliitik ilma ordenita on nagu kirikutorn ilma ristita. Keegi ei kummardaks tema poole.

Mis toimub meil hariduse vallas? Reform loomulikult. Kas anda kõigile tasuta kõrgharidus? Vägisi või? Palju meil neid kõrgharituid oma erialal töötab? Ehk see pole nii oluline. Nad on ju vähemasti kultuursed inimesed ning võivad presidendi vastuvõtul uhkelt teklit kanda. Kas see pole lihtsalt kallis lõbu maksumaksja raha eest? Meil ei jätku arste ega õpetajaid. Loomulikult ei jätku. Niikaua kui meie õpetajate ja arstide palgad sellised on. Kas tõsta ainult nende palkasid? Aga päästjad, politseinikud, pensionärid.

Aga koristajatädi Ljuba? Ljuba töötab Koplis poole kohaga 150-eurose palga eest. Täiskohaga tööd talle ei saa anda – siis sureksid kõik teised Kopli tädid lihtsalt nälga. Pealegi pole sellel ka mingit mõtet. Niikuinii töötab ta terve päeva – mis sa vanainimene ikka teed ja töö konti ju ei murra. Ljuba elab ühikas, sooja vett majas pole, koridori lõpus on neil ühine kemps, mis on tavaliselt umbes.

Jumalalt palub ta tervist kuni pensioniea kättejõudmiseni. Siis saaks ta lisaks oma 150 eurole veel ka pinssi ning elaks nagu miljonär. Ometigi on Ljuba eluga leppinud ning tema praekartulid on Koplis kõige paremad - mis sellest, et ilma lihata. Ehk jätaks mõne palee ehitamata, ehk jätaks mõne andetu noore diplomita, ehk laseks vähemasti pooled riigikontorite töötajad lahti, sest meie riik saaks kenasti ka ilma nendeta hakkama. Aga mis nende tudengihakatistega ning kontorirottidega peale hakata? Vot siin saab tarkus otsa. Mina ei ole see inimene, kes oskaks sellele vastata.

Öeldakse, et need finantsid seisavad eelarve erinevatel ridadel. Tõstke need read ümber. Piiblis tuletab Jumala poeg variseridele meelde, et sabatipäev on tehtud inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Kas keegi on viitsinud kokku lugeda, palju meil on kodanikeühendusi? Kõik nad tegelevad millegagi. Kõik sõdivad millegi eest ja millegi nimel. Kõigil nendel on vähemasti arveldusarve mõnes pangas.

Päevast päeva käib mõni kampaania või vähemasti talgu ning kui nendest kampaaniameistritest villand, ilmuvad nagu maa alt uhked plakatid – ootamatult on alanud uus valimiskampaania. Kogu meie elu oleks nagu üks lõputu talgu, kus tähtis pole võit, vaid lihtsalt osavõtt. Ja kuigi meie talguline pole ehk vaimult kõige nutikam, on ta ikkagi õnnelik, sest tema päralt pidi olema taevariik.

Lõpuks polegi nagu millestki rääkida. Enamus meie lollustest mahub kenasti hoopis ilusama sildi alla ning mis seal salata – igal tegelinskil on oma karjasepaunas või diplomaadiportfellis tallel mõni väikene sigadus.