Mart Raudsaar: Presidendi kõne lahkas meie ühiseid hirme

Olles lugenud ja analüüsinud peaaegu kõiki Eesti teise iseseisvusperioodi presidentide vabariigi aastapäeva kõnesid, pean Toomas Hendrik Ilvese äsjast kõnet üheks tema parimaks.

Kahtlemata on presidendi vabariigi aastapäevakõne suurvorm, mis esitab märkimisväärseid nõudmisi kompositsioonile. Paraku võib kõne koostamise loomingulist vabadust piirata kõne kanoonilisus. Kuulajad ootavad ju kõnelt aasta jooksul toimunud oluliste sündmuste kokkuvõtet, tulevikuvisiooni, ehk manitsemistki.

Kõne sissejuhatav osa tabab hästi Eestis ühiskondliku alateadvuse praegust seisundit, täpsemini selle psühhoose. Üheks psühhootiliste seisundite ravimeetodiks on hirmude sõnastamine ja seda president kõne alguses teebki, alustades põhjalikuma analüüsiga Euroopa Liidu problemaatika teemadel. See analüüs toob veenvalt esile asjaolu, et Eesti rahvusvaheline positsioon uues liigas eeldab meilt aktiivset debatis osalemist ning panustamist Euroopa Liidu päästmiseks.

Kõige olulisem selles lõigus sisalduv tees on järgmine: kui mõne riigi süül kannatanud usalduse taastamine Euroopa Liidus ei õnnestu, siis „kogu ühenduse lagunemisest oluliselt tõenäolisem on selle koondumine nende riikide ümber, kus vastastikune usaldus on endiselt olemas“.

Kõne teine algus

Võrdleksin seda momenti Jüri Uluotsa 1944. aasta raadioesinemise lõiguga, kus ta kutsus eestlasi üles aktiivsele vastupanule lähenevale Punaarmeele ning lisas diplomaatiliselt, et Eesti ja Saksamaa vahekorrad saavad klaaritud „edaspidi“.

Küsimus on prioriteetides: oluline on Euroopa põhiväärtuste elushoidmine, mis omakorda on meie eksistentsiaalne huvi. Ühe või teise Euroopa Liidu liikmesriigi võimalik kollaps on selles kontekstis teisejärguline ning Euroopa Liidu ümberreastumist pole mõtet karta, kui oleme suutnud seista põhiväärtuste eest. Sellisel juhul jääme ka kriisijärgses Euroopas selle tuumikuga seotuks.

Turvalisusest ja kodust kõnelevad lõigud olid olulisemalt lühemad ning neist viimast pean kõne strukturaalselt kõige nõrgemaks kohaks. Mõeldud üleminekuna rahvusvahelisest temaatikast siseriiklikule, jäi ometi nõrgaks loogiline seos - mis on ju täiesti olemas!
Alateema algus – mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu? – mõjus seega kohana, kus kõne tundus uuesti algavat.

Jättes selle tähelepaneku kõrvale, tuleb tunnustada Paide näite mõjusust nii detailsete näidet kui järgneva üldistuse põhjal. See jutustus (narratio) viib loogiliselt alateema põhiteesini, mida võib sõnastada kokkuvõtvalt – Eesti riik on väike ja kallis (seda mitmes mõttes), ent majanduslikust efektiivsusest (seda küll mitte olemuslikult eitades) on olulisem küsimus Eesti riigi funktsioonist oma kodanike jaoks. Siin ei paku president ilmselt kriitikute meelehärmiks konkreetset lahendust, küll aga kutsub üles avalikule debatile.

Ootamatu järeldus

Edasine kõne osa jätkab alateema põhiteesist johtuda võivate argumentide (andke raha x ja y jaoks!) käsitlemisega, jõudes pahaaimamatute kuulajate jaoks ootamatule järeldusele, et Eesti riigieelarve ei kuluta ühegi valdkonna jaoks ülemäära palju või vähe.

Siin liigub kõne üksikult üldisele, liikudes elegantselt tagasi Euroopa Liidu temaatika juurde. Selgemini võinuks järgnevas välja tuua paralleeli, et nõnda, nagu meie maksumaksjate rahast kujuneb Eesti riigieelarve; kujuneb Eesti panusest ja osalusest Euroopa Liidu saatus.

Kõne järgmine osa jõuab kõne kõige olulisema põhiteesini, rõhutades põhiväärtusena demokraatiat ja iseseisvust ning selle sisu täpsustades, vajadust teadvustatud valikute järele, mis omakorda eeldavad kultuurset ühiskondlikku debatti.

Sellele järgnev lõik kõneleb väga loogiliselt arutlus- ja väitluskultuurist, selle nõrkusest Eestis ning arenguvõimalustest. Edasi teeb kõne väikese kõrvalepõike eetikateemadele, ent poliitskandaalide ning presidendi varasema Hannes Rummi kirjade vargust tauniva teleesinemise põhjal (mis oli sama erakorraline ning dramaatiline nagu 2007. aasta aprillirahutuste teleesinemine), oli see manitsus ilmselt möödapääsmatu.

Julgustav lõpuosa

Presidendi kõne lõpuosa (üleskutsuv peroratio) oli julgustav ning meid endasse uskuma sundiv, nagu psühhoteraapia lõpp olema peabki. Mulle jäi siin kõlama kaks sõnumit, esiteks: me pole veel midagi pöördumatult ära rikkunud - kõik on võimalik! Teiseks sõnumiks oli aga see, et mitte kedagi ei tohi jätta maha.

Kuidas selleni jõuda, selgub ilmselt lähinädalate debattides, kuid Eesti arengu järgmine verstapost kumab siit selgelt läbi, ehkki ta on sõnastatud suhteliselt üldiselt.

Kõne lõpp pakub üllatuse Ilse Metsamaa tsitaadi näol. Guugeldasin, et uurida, kellega on tegu. Tegemist on oletatavasti (alati on võimalikud nimekaimud!) tubli Saue naisega, kes on võistelnud näiteks 2009. aastal parima kodukoka tiitlile. Tegemist on ka sotsiaalmeedias aktiivse inimesega, seega ilmselt näitega kodanikuühiskonnast, mille olulisusest president kõneles.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et kõne headus seisneski ilmselt mõningases nihkes tavapärase kanoonilisuse suhtes: manitsemist oli vähe, polnud palju jõulist lennartmerilikku otseütlemist ning polnud ka märkimisväärset lahenduste pakkumist, küll aga nauditavat rahvuslikku psühhoanalüüsi ja seda doosina, mis loodetavasti ei tekita vastureaktsiooni.