Ühed ärkavad meil igal hommikul mõttega, et õhtuks oleme vist välja surnud, teised usuvad kindlalt Eesti igikestvusse. Viimaste hulka tuleb arvata Vikerraadio saate „Perepilt” tegijad: autor-toimetaja Tiina Vilu, teine autor teatrimees Andres Noormets ja režissöör Maris Tombach. „Perepilt” on praegu eetris viiendat hooaega.

Eetris on üks teine Eesti

Andres Noormets selgitab, et tema teeb saateid, ajab rahvaga juttu sellest, mis teda ennast pereelus huvitab, ta usub, et selline siiras etteaste sobib ka teistele. Pererahva perekonnanimed, nende hulgas ka väga tuntud nimed jäävad meelega ütlemata, et kuulajad süveneksid kõneldava sisusse, ei hakkaks nendele teadaolevast „oma” saadet kokku seadma. Noormets on veendunud, et intervjueeritavate muul meediaväärtusel ei ole siinkohal mingit tähtsust. Oma saadetes osalejad valib Noormets mitte toimetuse abiga, vaid eranditult ise talle juba teada olevate, silma hakanud inimeste hulgast, tihti Viljandi kandist. Miks nii?

„Sellele küsimusele pean vastama kaarega. Ütleme, et „Perepilt” on minu viimaste aastate otsus, poliitiline valik. Perepoliitiline, sotsiaalpoliitiline, regionaalpoliitiline – ükskõik kuidas. Viis aastat tagasi ei olnud minu sees veel seda kruvi, mis oleks ütelnud, et peresaade on minu jaoks väga tähtis teha. Ka ei olnud mul mingit välist põhjust just niisuguse teemaga raadiosse ronida. Aga siis mõtlesin, et kui mina seda ei tee, teeb keegi teine. Ilmselgelt siis Tallinna inimene. Minul oli šanss tuua eetrisse inimesed mujalt, või kui ka Tallinnast, siis eemaltvaataja pilgu läbi, sest ma elan Viljandis, töötan Pärnus, käin tihti Paides, mul on oma teatritöö pärast asja Rakveresse ja Tartusse – ma katan peaaegu kogu nn ülejäänud Eesti. Endalgi on huvitav teada saada, kuidas selles Eestis elatakse. Aastas sõidan läbi 50 000 kilomeetrit.”

Tiina Vilu räägib, et mõni saade võib sündida ka probleemist oma peres, näiteks siis, kui tema teismeline tütar kõrvadesse auke teha tahtis. Saate käigus selgus, et kui lapsel raha on, võib ta teenindusasutuses tellida endale augud kuhu tahes, panna endale külge millist kola tahes, ilma et keegi huvituks, mis ta vanemad sellest arvavad.

Andres Noormets vestles hiljuti naisega, kel on neli last ja kaheksa lapselast – kõik poisid. Emal oli palju tähelepanekuid sellest, kuidas sobituda teiste hulka suures mängus, mille nimi on pere.

Nii palju ilusaid inimesi

Tiina Vilu: „Meil on palju tublisid ja ilusaid inimesi. Vahel üllatab mind, kui tõsiselt on nad mõelnud selle üle, mis on õigupoolest pere. On selle kõik täpselt sõnastanud ja tegutsevad igapäevaelus teadlikult selle nimel, et pere püsiks ühtsena koos.”

Kõik, kes eetrisse astuvad, tahavad olla huvitavad, sest muidu neid ei kuulata. Ja eriti huvitavaks peetakse konflikti.

Andres Noormets: „Ma saan sellest väga hästi aru, aga kui suur osa rahvast elab surutises – ühe uuringu järgi pidi Tallinnas mingites koolides 80% protsenti lastest kasvatama ainult ema –, siis peabki otsima ja üles leidma need variandid, mis innustaksid edasi elama, küsima endalt, et kui nemad seal raadios saavad hakkama, miks siis mina ei saa.

Vähemalt pooltest minu vestluskaaslastest annaks teha ka hoopis teises toonis saateid, kurta ja muretseda, aga seda meie ei tee. Seda asja aetagu teistes saadetes.”

Tiina Vilu: „Minu meelest on hästi oluline, et igaüks meist tajuks iseenda väärtust, julgeks seda tunnistada, märgata ka ümbritsevate inimeste tegelikku väärtust ja vastastikku seda tunnustada.”
Andres Noormets rääkis veel „Perepildi” kuulajate tagasisidest, iseäranis nende arvamusest, kes ise saates ette astusid või on saates osalejate lähedased. Inimesed panevad tihti ise imeks, kui mõistlikku juttu nemad või nende sugulased ajasid.

Tiina Vilu kinnitab, et tema oma lapsedki astuvad sügavmõtteliste mõtteavaldustega üles, kui tal mikrofon käes on. Omakeskis ei tihka me millegipärast end nii tõsiselt avaldada.

Riik on väetim kui väike kodanik

Andres Noormets ütleb naerdes, et saate jagu olulist on igas inimeses, ärgu keegi selles kahelgu, astugu ette.

„Mõneti on. Ega siis elu ja olemine, ka riigi ehitamine ole mingi distantsi läbimine aja peale. Selles elusas organismis on ikka midagi rohkemat. See pole toode, mille teeme valmis ja mida saame hästi müüa. Riik on ju veel nõutum ja abitum kui lapsed, kes meie peredes kasvavad. Me peame jõudma lõpuks selleni, et see riik oleks inimestele lähemal, et inimene tunneks, et see on tema riik, tema jaoks tehtud. Mul on näiteks Hollandis palju sõpru, olen seal tihti käinud. Holland toimib hoopis teisiti kui Eesti. Kes hakkaks Hollandis rääkima, et kultuuri pole enam vaja, visakem see üle ääre? Kõik saavad aru, et kultuur ongi see, milles sa elad ja hingad. Meie oleme oma riigist aga ainult mingi vundamendi valmis saanud, maja on ju täiesti ehitamata,” räägib Noormets.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest