Riigi üheks tunnuseks on rahvas – mitte üksnes elavate inimeste mehaaniline loetelu, vaid ka lahkunud ja järeltulevad põlved. Juba üle viiendiku meie nüüdsetest inimestest on sündinud taasiseseisvunud Eestis. Kuidas teha kuuldavaks nendegi hääl, keda veel või enam siin ei ole? Hääletamine ei sobi, see on praeguse enamuse ülekaal rahvast.

Marie Underi sõnul: „Paljud on enne siit läbi läinud, nende varjugi enam ei paista.” Kuid meie eel käinute vari ei ole kadunud, kõik meie ümber on osa nendest. Karl Ristikivi järgi on „iga peotäis mulda kellegi käsi, mis pudenend kellegi käest”.

Nüüd on meie kord

Ka manifest, mis 24. veebruaril 1918. avaldati, viitab eelkäijatele ja järeltulijatele: „Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.” Mineviku ja tuleviku hääle toovad välja rahva tavad ja institutsioonid, ka kõik hetked, mil viibitakse koos oma peredega ja antakse edasi vanematelt kuuldut. Ma ei tea, kas teabekandjad, mida minu eakaaslased ja minust vanemad inimesed on enda perekonnaloo säilitamiseks kogunud, on noorematele mõistetavad. Võib-olla peaks ette võtma lausa riikliku programmi, et vanemate inimeste kogutu ja nende kohta käivad dokumendid oleksid meie lastele arusaadavad ja loetavad.

Pere on tähtsaim institutsioon, kuid alahinnata ei saa ka riiki. Aastapäeva lipu heiskamine, sõjaväeparaad ja muud sündmused tuletavad meile meelde inimesi, kes on varem selle riigi eest seisnud ja teevad seda pärast meid. Kui ma 1992. aasta novembris riigikogu asendusliikmeks määratuna läksin istungite saali, siis mõtlesin meestele ja naistele seal enne mind. Sain aru, et nüüd on minu kord ja ma ei tohi oma aega raisata.

Ma teadsin, et minu isagi on tahtnud seista oma riigi eest. Muistne tark on öelnud: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.” Kellelegi ei saa ette heita tegemata jäänut, kui teha tahtmine oli, kuid aeg selleks ei olnud veel küps. Küll aga võib küsida, kas need, kellele aeg andis võimaluse, kasutasid selle ära. Inimesed, kelle jaoks ajavärav avanes 94 aastat tagasi, said hakkama. Kas meie, kellele sama värav avanes 21 aastat tagasi, hakkama saime, selgub tulevikus.

Õppida elama täna, mitte homme

Aastapäev on pidulik sündmus, kuni paraadlikkus ja plakatid ei suru alla seda vaikset häält, mis kaasneb meie tavadega. Me ei ela edetabelite, riikide rikkuse või sisemajanduse koguprodukti näitajate jaoks. Me ju teame, mida oma elult ootame. Kui oleme lapsed, siis tahame, et kodu oleks sõbralik ja kindel, et koolis võiksime õppida koos rõõmsate kaaslaste je õpetajatega ning et meie eksimused antaks meile andeks. Kui oleme täiskasvanud, siis soovime, et meil oleks ettevõtlikkust ja tööd, millega saaks teenda leivatüki oma pere lauale. Kui oleme vanad, siis on hea, kui saame minna vastu eluõhtule koos armsate inimestega ega pea enda ja järeltulijate toimetuleku pärast muretsema.

Tean, et riigieelarvet ja kulusid jaotada pole lihtne. Kuid omavahelisi suhteid korraldada on veelgi keerulisem. Kui laulupeo ühendkoorid laulavad, siis tundub, et ei ole eestlasest kollektiivsemat rahvast. Kuid sealsamas ei saa me oma lähedastegagi hakkama. Võib-olla on asi selles, et meid on õpetatud elama eeskätt tulevikus. Aastakümneid oleme kuulnud, et õnn ootab ees, pingutagem veel väheke. Saame ehk Ameerikast mööda või viie rikkama riigi hulka. Kuid meie elame tänases päevas, ehkki toetudes minevikule ja mõeldes lastele. Ristikivi sõnul ei mäleta keegi homset päeva enne kui ülehomme, ja siis on juba hilja.

Ma ei usu kõlavatesse sõnadesse ja plaanidesse muuta maailma. Kogemus on näidanud, et kõige raskem on muuta inimest. Tavad ja institutsioonid ongi selleks, et ohjeldada meis peituvat võimalikku kurjust. Ei pea muutma maailma, hea, kui suudame muuta iseend. Sama ootan inimestelt, kellele on antud voli ja pädevus meid esindada.

Muretsedes küll mõnegi asja pärast, leian siiski, et meil on läinud väga hästi. Ma ei tea, mis tulevik toob. Tean, et iseseisvuse ja suveräänsuse mõisted on muutunud, kuid muutunud on nad väikese, Viini kongressi terminoloogia järgi piiratud huvidega riigi jaoks varemgi. Tean ka, et meil on harva olnud nii palju õigust oma asjade korraldamisel kui praegu. Mõnikord loen ajalehest, et keegi tunneb end siin ebavajalikuna ja tahab ära minna. Kuid meid ei ole ju vaja mingile nimetule asjale, vaid üksteisele.

Ma ei oska oma riigi aastapäeval öelda paremini, kui ütles Anna Haava: „Ei ole sõnu vaja, kui räägib armastus.”