Ekspert: ACTA eesmärk on USA autoriõiguste seadustiku globaalne eksport

Suured sisutootjad on viimase kahe aastakümne jooksul saavutanud ridamisi võite USA kongressis ja kohtutes. Nende tulemusteni viinud lobitöö ja protsessimise kampaanial on paralleel täidesaatva võimu juures. Autoriõiguste suuromanike kihutusel tegeleb USA presidendi Barack Obama administratsioon piiranguterohke Ameerika autoriõiguse seadustiku teistesse riikidesse eksportimisega. Võltsimisvastane kaubandusleping (ACTA) on vaid selle ambitsioonika ja pikaajalise ettevõtmise kõige nähtavam osa.

Väljaanne Ars Technica vestles hiljuti nende jõupingutuste üle Ottawa ülikooli õigusteadlase Michael Geistiga. Ta rääkis, et selle asemel, et argumenteerida oma seisukohti Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis (WIPO), kus neile saaks osaks põhjalik avalik arutelu, on USA ja teised piiranguterohke autoriõiguse seadustiku pooldajad üha enam keskendunud oma kavade pealesurumisele mujal, nagu näiteks kaubanduslepingute sõlmimisel, kus läbirääkimised on salastatud ja arvustajad ei pääse osalema.
 
Kasvav ACTA-vastasus Euroopas viitab sellele, et sellist salastatuse strateegiat on ilmselt tabanud tagasilöök. Ent Ühendriigid ei jäta jonni. Nad on juba alustanud tööd oma järgmise salaleppe, Vaikse ookeani partnerluslepingu (TPP) kallal. Geist ütles Arsile, et tasakaalu taastamine autoriõiguse seadustikus nõuab reformijatelt vastaspoolega sarnast otsusekindlust. Tema sõnul on annetused rahvusvahelise autoriõiguse küsimustele keskenduvatele vabaühendustele parim viis tagada avalike huvide piisav esindatus.
 
Autoriõiguse seadustiku eksport
 
Riigid on rahvusvahelisi autoriõigusealaseid kokkuleppeid sõlminud juba üle sajandi, kuid kaks 1990. aastail vastu võetud lepingut on rahvusvahelise autoriõiguse seadustiku osas pöördelised.
 
Aastal 1994 allkirjastatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) sätestas autoriõiguse kaitse nõude riikide maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmelisuse tingimusena. Rahvusvahelise autoriõiguse norme mitteaustavad riigid võisid saada sanktsioonide osaliseks. 1996. aasta WIPO autoriõiguse leping tõstis veelgi autoriõiguse kaitse miinimumnõudeid, näiteks pidid allakirjutanud riigid kohandama seadusi käsitlemaks digitaalse kasutusõiguse kontrolli (DRM) meetmetest möödaminekut.
 
WIPO küllaltki avatud struktuuri tõttu ei saanud autoriõiguste suuromanikud 1996. aasta lepingus kõike soovitut. Näiteks, märkis Geist, ei suutnud Ühendriigid WIPO lepingusse sisse viia nende poolt eelistatud ranget sõnastust DRM-ist möödamineku asjus.
 
"WIPO on praegu endisest avatum," rääkis Geist Arsile. "Kuna otsuseid tehakse konsensuse põhjal, tuleb seal kõige üle läbi rääkida." Viimastel aastatel on ka reformijad suutnud nii mõneski küsimuses edusamme teha. WIPO arutleb praegu lepingute üle, mis vähendaksid autoriõiguse poolseid piiranguid raamatukogude ja vaegnägijate huvides.
 
Seoses sellega, ütles Geist, eelistab USA üha enam endale sobilikke foorumeid, minnes mööda WIPO-st ja surudes rangemat autoriõiguse kaitset peale mitmel pool mujal. Näiteks on USA sõlminud rea kahepoolseid kaubandusleppeid selliste riikidega nagu Lõuna-Korea, Austraalia ja Tšiili. Ehkki neid nimetatakse vabakaubanduslepeteks, on need ühtlasi sundinud teisi riike kohaldama rangemaid keelde ja karistusi autoriõiguse rikkumise eest, nagu USA seda soovib.
 
ACTA läbirääkimised olid osa sellest tendentsist. Kontrastina WIPO suhteliselt avatud protsessile räägiti ACTA üle läbi salajas ja küllaltki väikese arvu peamiselt rikaste riikide vahel. Arengumaid, kes kõige tõenäolisemalt oleksid esitanud vastuväiteid, ei kutsutud osalema. Valmis lepingut kavatseti maailmale ette panna "võta või jäta" põhimõttel.
 
Kahjuks aga ei läinud sellega nii libedalt, kui kava autorid lootsid. Lepingu varajased eelnõud lekkisid välja ja andsid vastastele aega lepingu kõige äärmuslikumate punktide vastu organiseerumiseks. Samuti jäi salatsevast läbirääkimiste protsessist ja selles õiglase esindatuse puudumisest paljude huvigruppide suhu halb maik. Kahtlused seoses ACTA salatseva ettevalmistamisega võisid olla Euroopas vastuseisu esilekutsumisel sama olulised kui lepingu sisulised sätted. Kui Euroopa ACTA-t ei ratifitseeri, nõrgestab see lepingut väga oluliselt.
 
Kes püüab kõigest väest
 
Ent Ühendriigid ei jäta jonni. Vastupidi, USA ja selle taga seisvad töösturid on nähtavasti jõudnud järeldusele, at probleemiks ACTA juures osutus see, et läbirääkimiste protsess ei olnud piisavalt varjatud. Nüüd siis ajavad nad vagu edasi Vaikse ookeani partnerlusleppe TPP-ga. Sedapuhku on Ühendriigid lekkekalduvustega eurooplased protsessist välja jätnud ning läbirääkimised piirduvad Uus-Meremaa ja Peruu taoliste riikidega, keda USA-l on tunduvalt lihtsam hirmutada. Eeldatavalt on eesmärgiks USA soovitud autoriõiguse meetmete raiumine TPP-sse, et seejärel kasutada TPP-d mudelina edasiste kokkulepete jaoks.
 
Kui USA on kogunud leppele kriitilise massi riikide allkirjad, võib ta seejärel kasutada piitsa ja präänikut, et survestada muid riike sellega liituma. Geisti sõnul on selles olulisel kohal nn "Special 301" loetelu - hoiatusnimekiri, millesse Washington paneb igal aastal riigid, kus nende arvates autoriõiguse kaitse seadustik pole piisavalt range. Riike ei survestata mitte üksnes ACTA-ga liituma, Ühendriigid võivad neid samuti sundida kohaldama neidki ACTA sätteid, mille leping ise on jätnud valikulisteks.
 
Geist usub, et SOPA ja ACTA taga seisvad huvigrupid võtavad hiljutisi kaotusi ajutise ebaeduna. "Nad ei mängi seda mängu järgmist aastat silmas pidades," ütles ta. "Nad vaatavad kümme-kakskümmend aastat tulevikku."
 
Tema sõnul saavad reformijad nendele plaanidele vastu seista, kuid ainult kui nad mängivad samasugust "pikka mängu" kui vastasedki. Harilikult on demokraatliku riigi kodaniku jaoks halvale poliitikale lõpu tegemiseks kõige olulisem pöörduda oma rahvaesindajate poole. Antud juhul aga toimub põhiosa tegevusest rahvusvahelistes organisatsioonides, kus igal üksikul rahvaesindajal on vähe mõjuvõimu.
 
ACTA-suguste lepingutega võitlemine vajab ühendusi, millel on piisavalt oskusi ja vahendeid, et orienteeruda rahvusvahelise diplomaatia keerulises maailmas. Geist mainis näidetena selliseid organisatsioone nagu Knowledge Ecology International, Public Knowledge ja Electronic Frontier Foundation, mis on demonstreerinud vastuseisu püüdlustele järjest tugevama autorikaitse suunas. Need ühendused on WIPO-s vanad kalad ja omavad kaevikutes häid positsioone tagamaks, et avalik huvi oleks kõikjal korralikult esindatud. Geist ütles, et sellistele ühendustele annetuste tegemine on tavakodaniku jaoks kõige mõjusam viis seista vastu globaalsele tendentsile autoriõiguse seadustiku üha äärmuslikumaks muutmise suunas.