Matti Maasikas: Kas homne päev on tänasest parem?
Viimasel paaril aastakümnel on maailmas toimunud rikaste revolutsioon. Sellise tõdemusega tuli Eesti Päevalehes välja Tõnu Õnnepalu (28.12.2011). Külma sõja hirmu ajel veel kuidagi ohjes püsinud ostu- ja omamiskirelt võeti 1990-ndate alguses lõplikult pidurid maha. Meie aga, Eesti, Läti ja Leedu (vististi võib loetellu lisada ka teised kommunismi alt vabanenud riigid), jõudsime rikastumisorgiale liiga hilja, kuna „tootmine on meie kaunist läänest lihtsalt ära kolinud”.
Õnnepalul on muidugi õigus, et see lääs, millega vabanenud, ent vaesed Ida-Euroopa rahvad liituda tahtsid, polnud selline, nagu meile piltlikult öeldes Soome teleri kaudu tundus. Poodide lihaletid nägid küll välja nagu telekokk Väiski reklaamides, ses mõttes pettust polnud. Aga erinevalt varasemast tuli nüüd ka silmi kissitades hindu uurida. Eraldi teema on veel, et rahvusvahelised organisatsioonid, ka EL ja NATO, millega me liituda tahtsime, pole kaugeltki enam sellised, nagu meile vabanemise ajal tundus. Kuid kõige suurem muutus on minu meelest toimunud suhtumises turumajandusse ja kapitalismi laiemalt.
Juba praeguse majanduskriisi alguses, 2008, hakati rahvusvahelises ajakirjanduses küsima, kas nüüd saabub kapitalismi lõpp, tegelikult kas turg ikka suudab ise nõudluse ja pakkumise laias laastus tasakaalus hoida. Toona leiti, et kapitalismi lõpp käes pole, lausliberaalne turuusk on aga küll otsas. Nüüd hakkab kriisi algusest saama neli aastat, ühe keskmise demokraatliku valimistsükli jagu. Kuid kapitalismis kahtlejaid tekib vaid juurde.
Muidugi, turgude tarkuses kõhklejaid on alati olnud. Globaalsete turgude puhul seda enam. Töökohtade liikumine, ütleme, Itaaliast Indiasse tundub ebaõige mitte ainult neile, kelle elu see otseselt puudutab. Kui Soome sotsiaaldemokraadist president Tarja Halonen kõneles 2003. aastal Põhja-Soomes suletava elektroonikatehase kontekstis uuest Hiina-sündroomist, ei teinud ta seda sugugi positiivses toonis. Globaliseerumist miniatuuris tähendavad ka töötingimustest ja palgast tulenenud vaidlused Eesti ja Soome meremeeste, Läti ja Rootsi ehitajate, Saksa ja Slovakkia autotööliste jne vahel.
Kuid lihtsalt globaliseerumisvastaste, ametiühingutegelaste ja poliitikute sekka on lisandunud uus liik protestijaid. Nende hulgas on Occupy liikumise aktivistid, suure noorte tööpuuduse all kannatavate riikide Indignados ehk ebaõiglusest vihaste meeleavaldused jne. See protest on kantud millestki suuremast kui lihtsalt osalejate isiklikust rahulolematusest, see on kantud lootusetusest, tundest, et homne päev ei saa tulla tänasest parem. Kui nii, siis on jõutud millegi äärmiselt ohtlikuni.
Kapitalism on just seetõttu maailma ajaloo edukaim majandusmudel, et ta võimaldab inimestel ideaalis vabalt rakendada kaht ürgset kirge, loovust ja ahnust. Kapitalism ütleb: töötage, kasutage oma loovust, toitke oma ahnust, siis on homne päev tänasest parem! Usk paremasse homsesse paneb inimesed end teostama. Praegu aga tundub üha rohkematele noortele Ameerikas ja Euroopas, et ükskõik kuidas nad ka ei pingutaks, homne päev ei tule parem.
Tunnet tugevdab pidev ja paratamatu võrdlus oma vanemate generatsiooniga. Kolmekümnendates aastates Ameerika mehed näiteks teenisid 2004. aastal 12% vähem kui nende isad 1974, kinnitab Isabel Sawhilli ja John E. Mortoni põhjalik uurimus. Kolmekümnesed soomlased ei usu, et nad võiksid kunagi saada sama jõukaks kui nende vanemad. Jne. Olgu põhjuseks siis globaliseerumisega kaasnenud konkurents, mis palgad alla surub, paljudes Euroopa riikides valitsevad liiga jäigad tööturuseadused, mis võimaldavad noortele vaid ajutisi töölepinguid koos kaasneva ebakindlustundega, või muud tegurid — oluline on, et maailma ajaloos läheb vististi esimest korda nii, et rahuajal pole järgmine põlvkond eelmisest jõukam. Veel enam, paljudes lääneriikides on esimest korda rahuajal nii, et järgmine põlvkond on eelmisest arvult väiksem. Ja veel üks asi: teated ülekaalulisuse ja rasvumise kasvu kohta just noorema põlvkonna hulgas lubavad küsida, ega järgmine generatsioon ometi eelmisest kehvema tervisega ole.
Ei pea evima gigantset vaistu masside tunnetamisel, et aru saada, milliseid ühiskondlikke pingeid ja potentsiaalseid ohte selline olukord tekitab. Meeleavaldused Euroopa ja Ameerika linnade keskväljakutel on lapsemäng selle kõrval, kui needsamad inimesed otsustavad kümne, 20, 30 aasta pärast endast jõukamale, arvukamale ja tervemale vanemate põlvkonnale pensioni maksmisel pisut meelt avaldada. Mittemaksmisega näiteks. Kui üldse on, millest maksta.
Nii tundub rikaste revolutsioon küll läbi olevat. Enamik arenenud lääneriike ongi alustanud heaoluühiskonna privileegide kärpimist. Struktuursete reformide ettevõtmisel järjest rohkemates EL-i liikmesriikides on tavaliselt esimesena löögi all just pensioniiga ja -maksed. Kas sellest aga piisab? Ja milline on valitsuste tegelik suutlikkus vajaliku ulatusega korrektsioone teha? Vaid aasta tagasi olid Pariisi tänavad pikki päevi protestijaid täis, kui valitsus tõstis pensioniiga kahe aasta võrra, kõigest 62-le.
Eesti koos muu Ida-Euroopaga eristub siin seni veel selgelt. Meie kuuekümneste põlvkond pole arusaadavatel põhjustel kahjuks suutnud märkimisväärset jõukust koguda. Paremini muutustega kohanenud kolmekümnestel-neljakümnestel on paremad sissetulekud ja suuremad lootused homsele päevale. Terviski on (vist) parem kui vanemate põlvkonnal. Demograafia osas aga oleme sama hullus või veel sandimas seisus kui Lääne-Euroopa. Siiski on lähiajaloo suured muutused ja muutuste ilmselgelt õige suund süstinud meisse seni veel kindlat usku paremasse homsesse. Kui kauaks aga seda usku jätkub?
Kirjutis väljendab autori isiklikke vaateid
