Mina ei ole nii suur tõe rääkimise apostel nagu Kant, aga üht tahaks öelda: sulle saab omaks see, mis sa ise oled. Valeta ja valed jooksevad su ümber kokku. On inimesi, kes pelgalt oma kohalolekuga katkestavad kurbmängu. On inimesi, kelle ümber kõik oigab, reedab ja intrigeerib ning on neid, kelle ümber kõik on õilis, selge ja rahulik.

Aususe kuristik

Oli aeg, kui ma üritasin olla kõiges ja kõigiga aus. Rääkisin sõpradele kõigist oma mõtetest ja tunnetest ning panin hämmastusega tähele, et nad kohkusid ära ja hakkasid minust eemale hoidma. Ma esialgu ei tabanud matsu. Mõtlesin, et kas mul on siis tõesti nii koledad mõtted või olen siis tõesti nii erinev. Aga nad polnud sellise avameelusega lihtsalt harjunud. Olin tekitanud aususe kuristiku iseenda ja oma tuttavate vahel.

Valetamisega olid aga asjad kehvad. Mul nimelt ei ole valetamisele andi. Kui üritasin, ütles ema kohe, et suu suitseb. Vanaisa, et pea suitseb. Vanaema nimetas seda vahest küll luiskamiseks ja õde ütles, et vennas, sa lihtsalt ei oska valetada – sa jääd kohe vahele. Ja õigupoolest polnud mul ka mingit tahtmist valetama hakata.

Mõtlesin, mis siis ometi teha. Ja leidsin, et kui märkan-näen inimeste positiivseid omadusi ja neid pisut utreerin – näen heledamas valguses - siis pole see ju vale. Katsusin rääkida inimestele, mida nad minu meelest kuulda tahtsid. Mõtlesin igasugu komplimente välja – ikka õigeid, aga leiutasin uusi sõnastusi. See oli päris lõbus ja ergastav ning ka olukord paranes peagi.

Ometi ei tahtnud ma aususese osas alla anda. Mõtlesin siis, et edaspidi räägin küll tõtt, aga mitte enam kogu tõtt ja otsin igas inimeses midagi, mida siiralt tunnustada. Ühe päti puhul ei leidnud küll muud kui tema ilusad hambad. Kiitsin siis neid.

Kõik on suhteline

Kui Tammsaarel hakkas Andres Pearu riugaste peale tõe ja õiguse eest võitlema, siis läks ta õite kurjaks kätte. Naised ja lapsed said esiti oma jao. Andres läks õiguse eest võideldes isegi kelmusele: viis Pearu hobuse oma rukkisse, et naabrile ära teha. Õiguse eest võitlemine viib inimese tavaliselt armastusest välja. Mis mõõduga sa mõõdad, sellega mõõdetakse sulle. Valeta ja valed löövad üle su pea kokku – armasta ja su elu väriseb armastusest.

Nüüdismaailmas kehtib moraalne suhtelisus, mis tähendab, et pole üht ja ainuõiget seisukohta eetika küsimustes. Kultuurid, tavad ja kombed võivad erineda. Eetikaid on mitu.
Jumal on Nietzsche määratluse järgi surnud. Ja kui ka pole, siis Jumalaga ühiskond enam ei arvesta. Traditsiooniline moraalikäsitlus toetus ikka mingile käsukoodeksile, mis oli saadud ilmutusliku teadmise kaudu.

Eetikat on üritatud rajada ka inimloomusele nagu vooruste eetika, kuid inimloomuses puudub hea ju kurja tundmise mõõdupuu – see tuleks kusagilt sisse tuua. Eetikat on püütud rajada ka mõistusele nagu vana Kant. Eetika võib rajada ka südametunnistusele. Kuid siin jääme taas hätta, kuis paadunud, puhast ja poolmusta südametunnistust kindlaks teha. Lõpuks võib rääkida ka loomingulisest eetikast. Nii et mängumaad siin on.

Moraali ja eetika erinevused

Mu meelest on moraal väline ja eetika sisemine. Selles on nende vahe. Sest saab ju olla vale moraal. Aga ei saa olla vale eetikat. Saab olla eetiliselt vale. Nagu sageli juriidiliselt korrektne on.

Moraal võiks kirjeldada tingimusi, mille järgi inimesed kas hoolivad üksteisest või ei hooli.
Aga sageli ei loe see midagi. Ka patoloogilist valetajat võib armastada, kuigi teda ei saa usaldada või siis tuleb kogu aeg kontrollida. Mõnega rajame oma suhted tõele. Mõnega aga ka valele. Paradoksaalne on, et need suhted pole vähem kindlad.

Ega vist moraalses suhtelisuses polegi midagi halba, sest see on individuaalne. Üks mõõdupuu siiski on ja see rajaneb sellel, et teatud asjad äratavad meis lugupidamist ja teatud asjad ei ärata. Avalik vale on reeglina viga, aga vahest ilmselt ka möödapääsmatu. Riigi- ja sõjasaladused ja nii edasi. Uurisin kunagi sõdade ajalugu ja jätsin sinnapaika – ma ei tea kas kusagil mujal ongi nii palju valet kokku kirjutatud.

Vale kui kohustus

Oleme siin Kantiga päri, et vale on igal juhul vale. Ometi kiidab ühiskond heaks reklaami, mis on sageli pooltõde ja suhtekorralduse, mis ainult ilustatud tõde saabki olla. Õigupoolest on ju iga mood kokkuleppeline vale. Eks valede maailm algab juba jõuluvanade ja päkapikkudega. Tõsised asjad on arstide valed patsientidele, abikaasade valed kodurahu huvides, valed lastele vanemate osas ja nende heaolu nimel. Kas me ei näe viimastes valet kui hoopis moraalset kohustust? Valet õigustatakse siin sellega, et tõde peetakse ohtlikuks...

Traditsiooniliselt eristatakse kolme valet: pahatahtlik, naljatlev ja „õiglane vale“ Viimase näiteks võiks tuua kirikuõpetaja, kes peitis kohaliku põgeniku altari alla ja valetas mõrtsukale, et ta ei tea midagi. Patuks loetakse küll kõiki valesid, aga “õiglane vale“ on kergem patt.

Kadunud Uku Masing rääkis kord ühe loo tõe otsimise kohta: inimesed olid kuulnud, et tõde on midagi väga ilusat ja suurepärast, aga keegi polnud tõde näinud. Siis saatis üks valitseja rüütlid välja tõde otsima. Otsiti seitsme mäe ja mere tagant, aga keegi tõde ei leidnud. Üks uhke ritter aga sattus juhtumisi tõe peale. Aga tõde polnud kaugeltki nii kaunis kui oli räägitud. Otse vastupidi: tõde oli paatunud juustega kortsus näoga vanamoor. „Mis ma räägin sinust maailmas?“ küsis rüütel. „Valeta,“ kostis tõde.

Mulle tundub, et tõe ja vale probleem pole lahendatav moraaliküsimusena. Tõe ja vale probleem on olemuslik. Seda enam, et ilmselt pole tõde ja õigus alati üks ja seesama, vaid nad võivad vahest üsnagi erineda.

Inimese sättumusele vastab, et tõde oleks kuskil piirväärtusena siiski olemas.
Arvamus, et pole olemas inimkäitumist juhtivat absoluutset Tõde on üks meie aja pahedest. Kuid absoluutset tõde ei ole reeglites ja õpetustes. Ka mitte moraalireeglites. Need võivad vaid viidata Tõele.