Hiljuti sattusin kuulama agara sõnaga majanduskommentaator Andres Arraku juttu Vikerraadios ning seejärel jäi silma majandusminister Juhan Partsi mõttekäik metsa raiumise kohta Delfis.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, läks jooksujalu metsa poole ka kõikjale jõudev Ringvaate reporter Hannes Hermaküla. Ja teate mis ta tegi? Ladus lumele bensujaamast toodud kaminahalud ja võttis autost bensiini ning hakkas RMK raiesmikul lõket tegema. Metsamees Ilmar vaatas linnamehe ilmvõimatut telenalja lummatult...

Metsapaatost oma sõnadega edasi arendades leian, et enesepiinamisest tuleks loobuda või seda vähemalt jupiti harrastada. Tuleks lõpetada ummikutes närveldamine, officebehaviour, bodypumping, meediaglamuur ja sport (mida Churchill pidas ilast nõretava pööbli higiseks harrastuseks) ning sõita esialgu kasvõi nädalavahetusteks linnast välja. Kui vaja, kaevata maad või raiuda võsa, ehitada savipottidest ahi või mõnd olemasolevat kütta. Kaeda elavasse tulle ja haugata pääle oma peenral kasvanud sibulat.

Transkontinentaalsete hiigellindude siseelundkond

Ennetades kurjade kommijate mürgiseid repliike, tunnistan üles, et olen ise sadu tunde piinelnud transkontinentaalsete hiigellindude kõhus, lennates mitmeid kordi ümber maapalli. Täna vaatan nende taevastlõhestavaid suitsujutte kodumurult ja mõtlen endamisi, kas rändjutlustajatest ökopeded ise kah lendavad või kõnnivad hoopis jala?

Küllap oli mul vist vaja kaua ära käia, et mõista: pole vaja järjekordset ümberilmareisi ega uut liisingut. Õnn ei oota India gurude ega budistide kloostris, horoskoobitekstidest ja soolapuhujate huultelt ei kuku kuldmune. Vähe aitab ka Oshode ja Coelhode ning naisteajakirjade trafarettlugude neelamine. Tuleb mõista, et kõik see tarbimispöörise iserääkivus on pursuide portselantiigrite valvsa pilgu all ja kõrrepõllul kössitavates papist klotsides kiirõgimiseks mõeldud toodang, mitte siiras kunst! No umbes nagu lakitud vokk koduloomuuseumis.

Nüüd, hää lugeja, on aeg hakatada üks hala ja ulgumine teemal „Näe, vanamees targutab eluõhtul, aga meie noored...“ blablabla! Teatan teile kindlatele uuringutele tuginedes, et noorus on tore haigus küll, aga sellest paranetakse loomuldasa, aja kulgedes. Häda aga neile, keda on tabanud igavene puberteet või kelle nostalgialaks on ületamatu. Nüüd kostab kiunatusi, et et maal pole tööd, pole kauplusi, lasteaedu, ega meelelahutust. Pole pealinlikku kultuuri – butiike, ooperit, balletti, ööklubi ja gurmeerestorane. Oma sõna võiksid ka haldusreformi taganuuksujad lisada - koondagem ridu, linnriigi apostlid!

Päris uudised elust enesest

Aga mul on peenrad ja kasvuhoone, järves on kala, metsas kasvab kask maailmarekordilise kiirusega - ligi 1 meeter aastas. Ehkki metsatöö on üks inspireerivamaid tegevusi, ei jõua üksi 62 hektarit valgeks harvendada. Lapsed ja sugulased, tuttavad ja kaugemad küttehuvilised – soovijate ring aina avardub. Ja kõik on rahul, lausa õnnelikud. (Kunagi Radissonis ühel totral koolitusel istudes ilmus pauerpointi ühtäkki teade, et Aristoteles olla avastanud õnne valemi juba 2000 aastat tagasi: vein, maad hariv kõblas, jalutuskäik haritud seltskonnaga piiniate all ning armastatu keha käeulatuses - miski pole muutunud!)

Jätke too Savisaare ja Ansipi kottimine! Mul on päris uudiseid elust enesest. Palun BNS, ERR ja kõik portaalid hetkeks tähelepanu! Nimelt: värskel lumel olid eile rebase jäljed, vares oli hüpelnud kirmetisel, kobras murdnud järvejäässe augu ja tihased sagisid lepamarjade sasis. Muidu on äsjasadanud lumel vaid vaikus.

Siiski, kusagil kaugemal undas moorsaag, keegi laskis püssi. Koer haukus kuud. Ahjah, allikad olid ärganud ja oja hakkas järve värsket vett vedama. Ojakärestik juba kohises, mitte küll nii nagu kevadel, aga kuuldavalt siiski. Seisatu, aegumatu väärtus ja kuula!