Endine CIA ekspert: kuidas väike intsident Iraaniga algatab kolmanda maailmasõja
USA luure keskagaentuuri CIA endine terrorismivastase võitluse spetsialist ja sõjaväeluureametnik ning hilisem kolumnist ja telekommentaator Philip Giraldi (sündinud 1946) kirjutas hiljuti artikli sellest, milline näeks välja sõjaline konflikt USA ja Iraani vahel ja kuidas see viiks kolmanda maailmasõja puhkemiseni.
Vaatamata president Barack Obama kinnitustele, et ta kavatseb avada dialoogikanalid Iraaniga, ei ole ta seda teinud, ta on lükanud tagasi Iraani algatused dialoogi alustamiseks ja näitab igal viisil välja soovimatust ükskõik mis tasemel läbi rääkida, kirjutab Giraldi. USA kongress on isegi astunud samme, et blokeerida igasuguseid kontakte USA ja Iraani diplomaatide vahel. Iraani pangandussüsteemivastaseid sanktsioone, mis hiljuti jõustusid, võib pidada sõjategevuseks, eriti seetõttu, et Iraan pole pakkunud mingit casus bellit. Edasised sanktsioonid, mis piiravad energiakandjate importi Iraanist, on jõustumas ja võivad Iraani majanduse seisma panna. On märke, et Iraani valitsus tunneb end kohustatud olevat näitama oma rahvale, et teeb midagi olukorra lahendamiseks. See “midagi” võib olla vastasseis USA mereväega, millel oleks õnnetud tulemused, ütleb Giraldi.
Giraldi sõnul võiks kõik alata väikese intsidendiga, milles ilmselt osaleks Iraani väike alus revolutsioonilise kaardiväe võitlejatega. Kuigi Hormuzi väina peetakse üldiselt rahvusvaheliseks veeteeks, väidavad iraanlased, et pool väinast on nende territoriaalveed. Vastuseks karmistuvatele sanktsioonidele kuulutab Teheran, et nüüdsest otsustab tema, kes võib väina kasutada ja astub samme, et takistada USA sõjalaevu sinna sisenemisel. Fregatt USS Ingraham, mis patrullib Bushehri lähistel, satub vastasseisu väikese alusega, millel kästakse eemalduda, kuid käsk jääb täitmata. Iraani komandör, kes eirab käske taganeda USA mereväega kokku puutudes, avab tule reaktiivmürskudega. USA fregati kiirtulepatareid Phalanx vastavad viivitamatult, hävitades Iraani aluse, tappes kogu revolutsioonilistest kaardiväelastest koosneva meeskonna, aga hukkub ka kaks USA meremeest ja neli saab haavata.
Edasi kirjeldab Giraldi, kuidas USA lennukikandjalt USS John C. Stennis tõusevad kohe õhku lennukid, mis hävitavad mereväebaasi, kust Iraani alus väljus. President Obama kutsub kokku pressikonverentsi ja nimetab intsidenti sõjategevuseks ning lubab teha kõik vajaliku, et toetada USA jõude regioonis, aga jätab siiski napilt välja kuulutamata täiemõõdulise rünnaku Iraani vastu. ÜRO julgeolekunõukogu kiiresti kokku kutsustud istung lõpeb häältega 17-1, USA-d kutsutakse vaoshoitusele, aga Washington ise hääletab ainukesena “ei”. Peaassambleel toetavad võimalikku sõjalist tegevust vaid USA, Iisrael, Mikroneesia ja Costa Rica.
Ühendriigid on põhimõtteliselt üksi, aga Iisrael kasutab ära kasvavad sõjameeleolud USA-s ja alustab rünnakut Iraani tuumarajatiste vastu, kirjutab Giraldi. Hävib hiljuti valminud tuumareaktor Bushehris, kus hukkub 13 seal töötanud Vene spetsialisti. Maatasa tehakse ka Natanzi tuumauurimiskeskus. Vene päritolu Iraani õhutõrje laseb alla kuus Iisraeli lennukit. Washington ei saa Iisraeli rünnaku kohta eelhoiatust, kuigi eeldab raadioside jälgimisest, et midagi on toimumas. USA ei tee samas mingit katset Iisraeli peatamiseks, kui Iisraeli lennukid lendavad läbi Iraagi õhuruumi, mida keegi ei kaitse, kirjutab Giraldi.
USA kongress ja meedia on häälekalt Iisraeli poolt ja nõuavad sõda. Esindajatekoda kutsub Valget Maja üles asuma sõjategevusse Iisraeli toetamiseks häältega 431-4. Senatis saab sama eelnõu vaid kaks vastuhäält. President Obama kõhkleb, aga kiidab siiski heaks piiratud rünnaku, mis on suunatud Iraani sõjaväe, tuumaobjektide ja eriti revolutsioonilise kaardiväe rajatiste vastu. Sõja esimestel päevadel hävitatakse USA ülevõimu tõttu õhus ja merel Iraani peamised õhu-, mere- ja maaväebaasid. Iraani revolutsioonilise kaardiväe rajatised pühitakse maa pealt, nagu ka tuumauurimis- ja arendamisobjektid. Piiratud rünnakust saab peagi kõike muud kui see, kui strateegilised pommitajad pillavad 30 000-naelaseid punkreid purustavaid Big BLU pomme maa-alustele laboritele ja arvutuskeskustele. Asustuskeskusi välditakse, kuigi tarku relvi kasutatakse side-, käsu- ja kontrollkeskuste hävitamiseks. Ometi tekib suur hulk tsiviilohvreid, sest paljud sihtmärgiks olevad tuumaobjektid on suurte linnade lähedal. Pihta saab ka infrastruktuur, eriti sillad, maanteed ja jõujaamad, mis on lähedal teada olevatele tuumauurimiskeskustele ja sõjalistele objektidele, kirjutab Giraldi.
Rünnakutes tekib paus ja Iraan annab vastulöögi. Vaid 10-aastase ettevalmistusajaga on Teheran peitnud ja tugevdanud paljusid oma militaar- ja tuumaobjekte, millest suur protsent jääb kahjustamata, nendib Giraldi. Lennukikandja USS John C. Stennis, mis opereerib Omaani lahel, saab pihta Hiina päritolu tiibraketiga Siidiuss, mis saabub madalalt ja väldib kõiki vastumeetmeid. Stennis siirdub Bahreini sadamasse. Veel kolm USA toetusalust saavad pihta ja tõsiselt kahjustada, kui neid ründavad väikelaevad, mis on mehitatud enesetapjalike revolutsiooniliste kaardiväelastega, kes sarnanevad Teise maailmasõja kamikazedega. Iraanlastest ründajad hävitatakse, aga Pentagon keeldub ütlemast, kui palju Ameerika mereväelasi tulevahetustes hukkus.
Beirutis algavad Iraani-meelsed rahutused. Liibanoni lõunaosast saadab Hizbollah rakette Iisraeli, tabades Tel Avivi ja tappes sadu iisraellasi. Iisrael vastab Liibanoni ja Süüria pommitamisega, süüdistades viimaseid enese ründamise toetamises. Iraani edasi arendatud raketid Shahab-3 tabavad samuti Iisraeli, tappes veelgi tsiviilelanikkonda. Iisraeli kaitsejõududes toimub täismobilisatsioon, väed saadetakse põhjapiirile. Meeleavaldajad Bagdadis ründavad USA saatkonda, kust nõutakse, et Iraagi valitsus midagi ette võtaks selle kaitsmiseks, aga peaminister Nouri al-Maliki kehitab õlgu ja ütleb, et olukord on tema kontrolli alt väljas. Suurtel meeleavaldustel nõutakse, et Iraak toetaks Iraani vennalikus võitluses Ühendriikide vastu.
Iraani-meelsed šiiidid süütavad Saudi Araabia idaosa naftaväljad. Saudi Araabia julgeolekujõud lasevad maha sadu väidetavaid sabotööre. Kuveidist lahkunud naftatanker saab Siidiussi tabamuse ja sõidab uppumise vältimiseks madalikule. Teine tanker sõidab miini otsa. Lloyd’si kindlustajad Londonis keelduvad Pärsia lahte läbivate naftatankerite edasisest kindlustamisest. Naftatarned regioonist, mis hinnanguliselt moodustab veerandi kogu maailma tarnetest, peatuvalt täielikult, ja nafta hind tõuseb 300 dollarini barrelilt. Wall Streetil toimub viimase 20 aasta suurim kukkumine, Dow Jones sööstab 900 punkti allapoole.
Ühendriigid pakuvad Iraanile relvarahu, mille Teheran tagasi lükkab. Kaks päeva hiljem tapab šiiidist ihukaitsja Teherani käsul Afganistani presidendi Hamid Karzai. Pakistan kuulutab, et on konfliktis neutraalne ja annab käsu, et USA saatkond vähendaks personali 50 protsendi võrra, sealhulgas CIA kohalik resident ja tema asetäitja. Käsk hirmutab mõlemat riiki ja Pakistani armee pannakse häireseisundisse, piir Afganistaniga suletakse. NATO kutsub kokku hädakoosoleku ja otsustab alustada Afganistani lõksu jäänud vägede hädaevakueerimist õhu teel, jättes maha palju relvi ja raskevarustust.
Võimuvaakumis taganevad NATO väed oma baasidesse, samas kui Talibani toetatud mässulised võtavad üle Kabuli ja Kandahari. Šiiitidega asustatud Mazar-i-Sharifi piirkond kuulutab end Iraani osaks. Liibanoni valitsus astub tagasi, uue moodustab Hizbollah. Iraani Siidiuss paneb Saudi Araabia idaosa naftaväljad põlema. Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid saadavad Teherani diplomaatilise kiirsõnumi, milles kuulutavad, et on neutraalsed ja ei aita USA-d mingil viisil. Kuveit saadab samasuguse sõnumi ja Egiptuse vabatahtlikud kogunevad Siinai poolsaarel Iisraeli piirile, nõudes, et Kairo astuks samme nende araabia vendade toetamiseks Liibanonis. Kuveit keeldub allumast USA taotlusele kasutada Camp Doha personali ja varustust Iraani vastu. Märatsev šiiitide mass kukutab Bahreinis šeik Khalifa al-Khalifa ja asutab islamivabariigi, ajades USA 5. laevastiku välja viimasest kindlast baasist regioonis. Dow Jonesi indeks kukub veel 1000 punkti võrra.
USA püüab saada Hiinat ja Venemaad vahendajaks, et lõpetada sõjategevus Iraaniga, aga nad keelduvad Washingtonile teeneid tegemast, viidates sellele, et olid algusest peale rünnaku vastu ning sellele, et USA rünnakus hukkus nende kodanikke. Londonis, Washingtonis, New Yorgis ja Los Angeleses toimuvad enesetapurünnakud. Need on halvasti kavandatud ja ohvreid on vähe, aga tekib paanika, rahvas nõuab, et valitsus võtaks midagi ette. USA teatab Iraani valitsusele, et kui vastupanu ei lõpetata, kasutatakse valitud sihtmärkide vastu tuumarelvi. India ja Pakistan võtavad USA ähvardust tõsiselt ja panevad oma armeed häireseisundisse. Iisrael, Venemaa ja Hiina suurendavad samuti valmisoleku astet.
Iraan keeldub kaotust tunnistamast ja rahvas avaldab valitsushoonete juures meelt. USA avalikkus nõuab tegutsemist. Naftahinnad tõusevad kiiresti. Veel üks USA laev saab enesetapurünnakus Pärsia lahel raskelt kahjustada. Kogu regioonis rünnatakse USA saatkondi. USA-vastased rahutused toimuvad Jakartas, Kuala Lumpuris, Mindanaos ja Dhakas. USA peakonsulaat Pakistanis Karachis rüüstatakse ja põletatakse maha. 40 ameeriklast hukkub koos terve hulga kohalikega, kui merejalaväelased tule avavad.
USA linnades kardetakse terrorirünnakuid, valmisolekutase on punane, kuigi tegelikke rünnakuid ei toimu. Riigisisest lennuliiklust on vähendatud poole võrra. Ettevaatusabinõuna vahistatakse massiliselt USA moslemite juhte. Sõjavastaseid aktiviste hoitakse sõjaväevanglates, sealhulgas Guantánamos, 2012. aastal vastu võetud uute seaduste alusel. Iisraeli pommitatakse jätkuvalt Liibanonist. Iisraeli lennuväe rünnakud teevad suurt kahju tsiviilelanikkonnale, kuid rakette saadetakse endiselt välja. Iisreli valitsus kukub ja selle asendab karm parempoolne režiim, mida juhib endine välisminister Avigdor Lieberman. Läänekaldal ja Gazas toimuvad suured rahutused, Palestiina president Mahmoud Abbas on suunitud tagasi astuma ja põgeneb Pariisi. Uue ajutise valitsuse moodustab Hamas. India ähvardab rünnata Pakistani, kui Pakistani tuumaarsenali julgeolek peaks kuidagi küsitavaks muutuma.
USA kasutab neutronpommilaadset pommi Iraani peamise tuumauurimiskeskuse vastu Natanzis, mida nii USA kui ka Iisrael on juba tavarelvadega pommitanud ja hävitanud. USA lubab uuesti pommitada, kui Iraan veel vastupanu osutab. Iraan on kangekaelne ja tulistab veel Siidiusse USA laevade pihta, tabades üht. Venemaa ja Hiina panevad oma tuumajõud häireseisundisse. Pakistani mässulised, keda aitavad äärmuslased armees ja luureteenistus, saavad kontrolli oma kätte. India annab ennetava löögi Pakistani peamiste tuumakeskuste vastu Wahis ja Multanis, kus arvatakse sealne tuumaarsenal asuvat. Osa Pakistani tuumarelvadest liigub aga ringi sellise stsenaariumi vältimiseks ja vasturünnak tabab Delhit.
Väike intsident USA ja Iraani vägede vahel Pärsia lahel on süüdanud kolmanda maailmasõja, kirjutab Giraldi.
