Eesti koosneb linnadest
Kalle Küttis käib oma tabelitega mööda omavalitsusi ja näitab, et nood ei saa ju isegi kolme kooli peale ühte korralikku gümnaasiumi kokku – peavad midagi ette võtma, et haridus selles maanurgas säiliks. Aga puudub adekvaatne vastukaja, sest ükski omavalitsus ei taha oma kooli kaotada. Eestis on mitu näidet, kus omavalitsus üritas kooli sulgeda ja tulemus: lapsevanemad ja koolijuht mobiliseerisid oma piirkonna, kogu omavalitsuse, ning järgmiseks vallajuhiks sai endine koolijuht. Keegi ei sae ju oksa, millel istub. Kuigi on kuulda/näha, et puu ise kukub juba suure hooga. Oluline on tagada kohapeal hea maine ja heade õpetajatega tugev põhikool, sest sellest sõltub otseselt kohaliku elukeskkonna kvaliteet. Kui kooli pole või selle tase ei rahulda, on see ettevõtjatele ja teistele tegusatele inimestele lisaajend hääletada jalgadega.
Võim ja raha Toompea käes
Eestis ei olegi klassikalises mõttes omavalitsusi, tõdeb Garri Raagmaa: maksutulu jagab ümber keskvalitsus ja sedagi napib. Inimeste oma valitsus ei peaks ju ometi mõne tuhande euro kaupa projektiraha kerjama, et oma põhiülesandeid täita. Omavalitsusi on Tallinna, s.o Savisaare „karistamise” käigus juba aastaid alafinantseeritud ja oluliselt kahjustatud. Praegu on patiseis: omavalitsused on ühel ja riik teisel pool lauda ning mingit dialoogi ei toimu.
Kui vaadata Euroopa Liidu olulisi alusdokumente, siis ilmneb, et Eesti on sealsed põhimõtted aktsepteerinud ja heaks kiitnud, kuid seejärel mõnest vaikselt kõrvale hiilinud, kinnitab Raagmaa. Näiteks on Euroopa jaoks väga oluline subsidiaarsus (‘lähimus’), mis tähendab võimu andmist võimalikult madalale pädevustasandile. Või siis ühtsuspoliitika üks põhiprintsiipe partnerlus, mis eeldab siiski ka kohalike ja regionaalsete struktuuride võimekuse tagamist – et koostöö oleks ülepea võimalik.
Eestis on seda võimekust aasta-aastalt hoopis vähendatud: seadustega on kohtadele võimu isegi juurde antud, samas on võimu teostamise vahendid ehk raha ära korjatud. Viimane ilmekas näide on kodualuse maamaksu ärakaotamine riigikogu poolt. Kinnisvaramaks on aga üle maailma üks olulisemaid ja kindlamaid kohalikke makse.
Tahame nime poolest küll Euroopas olla, aga mitte mängida Euroopa reeglite järgi.
Mitmest tükist Eesti koosneb?
Praegune Eesti koosneb tosinkonnast suuremast ja mõnest väiksemast tükist – linnaregioonist, mille piirid ühtivad valdavalt maakondade piiridega, märgib Raagmaa. See tasand võikski olla Eesti jaoks optimaalne haldustasand, sedastab Raagmaa. Meie nn vanad maakonnakeskused on paiguti juba tuhatkond aastat toiminud oma tagamaaga keskustena. Nõukogude ajal tehti küll kõiksugu katsetusi, aga maakondlik struktuur on ikkagi kõige püsivam. Eestis ületab täna aga ligi 400 000 inimest iga päev omavalitsuse piiri, s.o töötab või õpib väljaspool oma elukoha omavalitsust, kuid liikumine jääb valdavalt maakonna piiresse.
Garri Raagmaa: „Eesti tasakaalustatud arengu tagavad ennekõike uued tasuvad töökohad ja kvaliteetsed igapäevateenused 30–40 minuti kaugusel, s.o peamiselt maakonnalinnades. Kui inimesel ei ole poole tunni kaugusel tööd ja lapsel korralikku kooli, siis ta lahkub.
Seega: võib tunduda paradoksaalne, aga tagamaks elujõulist püsiasustust ääremaadel tuleb anda maakonna tasandile võimu juurde, mis integreeriks maakondlikud arenduskeskused, gümnaasiumid, piirkondlikud kolledžid, kutsehariduskeskused, ettevõtete organisatsioonid jm olulised institutsioonid. Parem, kui see oleks omavalitsuslik, aga toimiks ka kindlate ülesannete ja maksubaasiga omavalitsusliidupõhine struktuur, mis täidaks selliseid ülesandeid, mis esmatasandil tervikuna üle jõu käivad: hariduskorraldus, ruumi ja arengu planeerimine, ühistransport jm. See toimiks aga vaid juhul, kui tooni annaks spetsialistide administratsioon, keda ei politiseeritaks nagu praeguseid maavanemaid.”
Poliittehnoloogide mängumaa
Eesti Ekspress sahistas 3.11.2011: Reformierakonnal olevat kindel plaan meelitada väikevaldade juhid erakonda, lubades haldusreformi edasilükkamist määramatuks ajaks: tulge üle, siis jätame reformi ära. Ja tõesti, kuu-poolteist hiljem saab Reformierakonna pressiteatest teada, et Reformierakond kannabki kohalikes omavalitsustes kõige enam valitsusvastutust, juhtides 84 omavalitsust üle Eesti.
Garri Raagmaa: „Selline poliittehnoloogia ei ole ainult Eestile omane. Margaret Thatcher kaotas näiteks Londoni linnapea koha, et vabaneda seal leiboristidest, ja kahjustas sellega tõsiselt oma pealinna arengut, mida paarkümmend aastat ei planeeritud kui tervikut. Põhiseaduse loojad ei osanud ilmselt siiski ette näha, et nii ministeeriume, maa- kui ka omavalitsusi hakatakse sellisel määral politiseerima.”
