Kes hüüdis „Elagu vaba Eesti!”?
Kui rääkida headest Eesti asjadest, siis kõige parem on ikkagi see, et Eesti on vaba, ütleb Õpetajate Lehele kunstnik Leonhard Lapin.
„Kes hüüdis Kuku klubis „Elagu Eesti vabariik!”?” – selle küsimusega pinnis KGB teda Nõukogude ajal. Lapin vastas, et klubis oli suur sumin ja kuuldavus halb, pealegi oli ta veini joonud jne. Pääseski tulema.
Ent Lapin ületas tollal lubatu piire ka kunstnikuna. Oli üks neist, tänu kellele jõudis Eestisse popkunst. Avangardistlike näituste pärast kutsuti teda KGB-sse vestlusele ja mõni näitus keelati hoopiski. Kui ansambel Propeller kasutas laulusõnadena Albert Trapeeži alias Lapini punkluuletusi, nagu „Surm jõlgub mööda lasteaeda” jt, kuulati Lapinit jälle KGB-s üle. Teda ei tahetud võtta arhitektide liitu, sest ta oli kirjutanud arhitektuurinäitusel Pika Hermanni torni nimeks Pikk Ivan.
„Igasugune kunst on tee vabadusele, aga vabadust ja ausat juttu tollal kardeti,” selgitab Lapin.
Kompromissitu kirstunael
Lapin on olnud praegustelegi võimudele ebamugav „kompromissitu kirstunael”. Ta on hurjutanud ka valitsust, näiteks kriisiplaani puudumise pärast. Eelmisel kultuuriministril soovitas ta oma ministeeriumi kinni panna ja vabanenud ametnikupalkadest kunsti toetada.
Leonhard Lapin peab avaliku elu kommenteerimist kunstniku kodanikukohuseks. Ta ütleb, et kui ajakirjandus on neljas võim, siis haritlased on viies, ja vahel on see päris suur võim. Mida sõltumatum on viies võim riigist ja ametnikest, seda parem, toonitab Lapin, nentides kahetsusega, et praegu piisavat sõltumatust ei ole, sest kõik rahatoetused tulevad kultuurile riigilt.
Majandusliku sõltumatuse puudumine viiendale võimule hästi ei mõju, on Lapin veendunud. Ta toob Eesti viienda võimu nõrkuse näiteks Vabadussõja risti. Haritlased olid sellise militaristliku mälestusmärgi püstitamise vastu. Lapin kinnitab, et väikese rinnamärgi nii suureks paisutamine on juba põhimõtteliselt naljakas. Talle meenutab sammas tahtmatult Ameerika kunstniku Claes Oldenburgi 20 meetri kõrgust kempsupumpa, tordilabidat, pesulõksu, mis on eksponeeritud Ameerika parkides kunstitöödena. „Kui haritlasi peetakse ühiskonna baromeetriks, miks siis nende arvamusega ei arvestata?” küsib sõnakas kunstnik.
Lapin usub, et järgmine põlvkond võtab selle monumendi maha, sest teutooni rist ei sobi Eesti vabaduse sümboliks. Ka Lapini välismaa sõbrad – arhitektid, kunstnikud, eksperdid – on öelnud, et Eesti imagole on väga halb variant välja valitud. Seal on ilus graniitsein ja tekst „Eesti vabadussõda 1918–1920”. See on sobiv koht pärgade panekuks, muud ei olegi vaja, leiab Lapin.
Kust tuleb julgus?
Küsimusele, kust tuleb tema julgus kõigesse sekkuda, vastab Lapin küsimusega: „Aga mida meil karta on?” Kuid lisab, et ta ema oli julge inimene, samuti vend, õest rääkimata. Ema vanaisa, kelle nimi oli Sõrmus, ei kartnud Tveri kubermangu välja rännata ning tühjale kohale töökoja ning veskiga mõisat üles ehitada. Ehitas külale isegi kiriku. Kui tuli revolutsioon, kuulutati ta muidugi kulakuks ja saadeti Siberisse. Siberi vangilaagrisse saadeti ka kunstniku ema esimene abikaasa, lätlane nimega Lapins. Kunstnik kannab oma ema esimese mehe perekonnanime. Tema enda isa perekonnanimi oli Mõttus. Julgust andis meile ka aeg, milles üles kasvasime, jätkab Lapin.
Sa julged midagi öelda, kui sa midagi tead, toob Lapin esile veel ühe julguse allika. Ja Lapin teadis juba noore mehena mõndagi. Räpina paberivabrikusse toodi hävitamiseks suur osa Tartu ülikooli raamatukogust – nn keelatud teosed. Aga Räpina paberitehases olid arukad inimesed, kes hakkasid paremat kirjandust kõrvale panema. Üks inimene jõudis terve heinaküüni raamatuid täis koguda, enne kui kulakuna Siberisse saadeti. Seal küünis oli raamatuid Mussolini ja Hitleri kohta, oli ka Karl Marxi uhkes punases nahkköites „Kapital”, mis oli 1920. aastatel Eestis välja antud. Nõukogude ajal Marxi eesti keeles välja ei antudki – polnud rahval vaja teada, mida mees tegelikult kirjutas. Oli ka Voldemar Vaga kunstiajalugu, mis tulevast kunstnikku eriti huvitas.
Küünist võeti raamatuid nagu laenuraamatukogust, meenutab Lapin. Võeti ja viidi ruttu tagasi, sest kodus ei juletud keelatud kirjandust hoida. Lapin luges kõike keelatut suure huviga. Kui ta 1965. aastal Tallinna kunstiinstituuti õppima tuli ning Juhan Viidingu ja Joel Sangaga kohtus, olid nood üllatunud, et Räpinast tulnud maapoiss vestles vabalt teemadel, millest nad arvasid end ainsana midagi teavad.
Mida julgem oled, seda vähem on sul karta, meenutab Lapin vanu aegu. Laulva revolutsiooni ajal tuli Lapinile vastu teda kunagi üle kuulanud KGB töötaja. Tuli pahaendeliselt üle tänava otse Lapini juurde, kuid ütles vaid, et on nüüd KGB-st lahkunud ja töötab ALMAVÜ-s. Andis mõista, et oli, mis oli, aga nüüd on ta hea inimene.
