Reformierakonna kalender — veider huumor või karjuv kõlvatus?

Hiljuti tuli mu sõbrannale 2012. aasta kalender Reformierakonnalt. Sealsed pildid ajendasidki mind sellest kirjutama. Eile ta näitas ka mulle seda ja ma ei leidnudki sõnu, et väljendada nördimust ning hämmingut seal nähtud „kunsti“ kohta.

Peaks mainima, et Reformierakonna kalendri autorid (Ave Nahkur — piltide autor; kontuur Leo Burnett — idee autor) ei põlanud ka varem üleliigset vabameelsust ja kõlvatust. Samas on autorid vaid tellimuse täitjad, niisiis ei tohi liiga karmilt nende üle kohut mõista.

Aga kalendrit tasub ikkagi vaadata. Kahtlen, et näete veel kusagil niivõrd ekstsentrilise sisuga sellise taseme organisatsiooni jaoks valmistatud kunstiteost.

Kalender on nimeks saanud „Meie küla kalender 2012 — meie küla eided viskasid riided seljast.“ Kalender koosneb 14 illustratsioonist: iga kuu jaoks on eraldi pilt ja lisaks plakat ning originaalne pilt esikaanel.

Peategelasteks on poolpaljad või siis täiesti paljad suhteliselt korpulentsed daamid, kes on samal ajal sündsusetus vanuses sellisteks kunstisessioonideks. Leiab ka riides ja riieteta sigu ning kanu. Samuti leidub mõnel „lõbusal pildil“ episoodilistes rollides jäneseid, koeri ja teisi loomi.

Niisiis, paar sõna piltidest.

Jaanuar — poolpaljas “eit” rohelises rinnahoidjas, lühikeses seelikus ja erootilistes saabastes kallistamas sammast.

Veebruar — ilmselt on see kõige sündsusetum pilt: “eit” stringides on eemaldanud rinnahoidja, paljastades sedasi enda suured rinnad. Vanaema käitumist eeskujuks võtnud lammas tegi samamoodi ja on vööni lahti riietunud. Eriti glamuurselt näevad välja lambamehe kaenlaaugud.

Märts — see on juba mingisugune eskort-teenuste salong: saapad on asetatud kõrvuti. Lähedal lamab siga, sõrad taevapoole.

Aprill — tundub, et “eit” soovis veidi päikest võtta kevadise sooja päikese all. Sealsamas lamavad nagu surnud kanad, kes olid vist just piima joonud.

Mai — seksapiilses trikoos “eit” on väljakutsuvas asendis toetunud vastu autot. Siga on seotud mingisuguse nööriga kärssapidi auto külge.

Juuni — siin on tõeline kunstikamber: vanamemm on pannud selga medõe seksika kostüümi. Sealsamas asuvad ka sead ja kinni seotud kukk. Hirmus mõelda, mis võiks seal toimuda lisaks pildi tegemisele — sellele ei paku isegi Saksamaa „erifilmide“ tegijad mingit konkurentsi.

Juuli — nonsenss! Eestimaa talus elavad tiigrid ja veel enam, nad sõidutavad enda seljas pervert-“eite” ja siga. August — siin on võrreldes teiste piltidega enam-vähem kõik korras.

September — rohelises mummukestega ujumiskostüümis “eit” taas päevitamas ja vaatab midagi roosa südamekesega sülearvutist. Lähedal on raamatud pealkirjadega „Seks, vein, vasikad“, „Vabameelselt abielust“, „Eide-suutra“.

Oktoober — “eit” kollases rinnahoidjas, musta värvi trussikud ja punased saapad jalas. 

November — tavaliselt on meil lumi maas sellises koguses detsembris, jaanuaris ja veebruaris, siin aga juba novembris. Samas talvekuude piltidel on suvi! Vanamuti väljanägemine annab samuti soovida.

Detsember — siin pole midagi väga erilist.

Loomulikult võib igasse asja küll suhtuda huumori ja naeruga. Kuigi see, mis puudutab antud kunstiteost, siis mõistke parem ise kohut, kuidas sellest nüüd ikkagi aru peaks saama. On see siis normaalne, veider huumor või karjuv kõlvatus.