On kaheksas hommikutund ja koolipäev algamas. Tõusva päikese kuma võib Norra väikelinna ümbritsevatel mäetippudel juba aimata, kuid minusugune unekott vedeleks meelsasti veel kolm tundi sooja teki all. Jõuan kollase majani, mis on Harju keskmisest suurem ja ilusam. Seal elab neljalapseline pere, mille vanim poeg, 19-aastane Vegard ootab mind juba esikus, saapad jalas ja jope seljas. Ta toetab ühe käe mu ratta juhtrauale ning asume teele koolimaja poole, mõnikord vaikides, mõnikord näiteks möödunud nädalavahetuse muljeid vahetades. Vegardil on Downi sündroom ja teda tuleb igal hommikul kooli saata. Ta küll tunneb teed, kuid üksinda läbi linna liikuda ei ole ohutu.

Nii alustasin iga teisipäeva hommikut Norras, kui elasin Euroopa vabatahtliku teenistuse raames aasta maailma rikkaimas riigis ja tegin vabatahtliku tööd. Jah, maailma rikkaimas riigis vabatahtliku tööd. Aafrikasse vabatahtlikuks minek tundus mulle liiga suure väljakutsena ja seepärast otsustasin panna end proovile mõnes turvalisemas paigas. Norras oli EVS-i vabatahtlikke vastuvõtvaid projekte ligi 40, mis andis lootust, et vabatahtlikele seal tegevust jätkub.

Professionaalne vabatahtlik

Ülesanded, mis mulle järgneva 11 kuu jooksul sülle langesid, olid tõepoolest niivõrd mitmekesised, et isegi nüüd, mitu aastat pärast Norrast naasmist, ei oska ma lihtlausega vastata küsimusele, mida ma Norras tegin. Sain kätt proovida lavatöölise, kontoriabilise, noorsootöötaja, tallitüdruku, keeleõpetaja, sotsiaaltöötaja, illustraatori, laulja, näitleja, koka, lapse- ja koerahoidja ametis, ning see loetelu ei ole lõplik.

Loomulikult ei olnud päevad vennad ning võis mööduda mitu rutiinset nädalat, kuni koolisööklas võileibade määrimise ja kontoris paberite sorteerimise vahele ilmus mõni uus ja üllatuslik projekt, näiteks noortevahetuse korraldamine või kultuurikeskuse avamine. Kuid kes otsib, see leiab, ning kui ka keelebarjäär oli edukalt ületatud, sai minust „professionaalne vabatahtlik”, kelle ülesanne oli hoida silmad lahti huvitavatele võimalustele ning toppida jalg ukse vahele kõikjal, kus meie väike fjordiäärne kogukond pidas vajalikuks midagi ära teha.

Märkimisväärseimad nende ettevõtmiste seas olid näiteks vanuritele söögi kojutoimetamine ning immigrantide kudumisklubi.

Ei midagi kangelaslikku

Immigrantide kudumisklubi oli üks hoopis isevärki idee, mille teostamine kujunes minu ülesandeks. Asja iva seisnes selles, et Norrasse sisserännanud saaksid luua kontakti kohalike naistega ja ühtlasi üksteiselt õppida. Selleks kutsusime huvilised kord nädalas kokku, et välismaalased õpetaksid norrakatele oma kodumaa roogade valmistamist, norrakad immigrantidele aga näiteks käsitööd. Õhtud kujunesid hubaseks ja huvitavaks ning oli mitmes mõttes silmiavav näha eritrea naisi ühe käega sokke kudumas ja teisega eestimaist leivasuppi söömas.

Kogukonna tähetundideks olid aga kohalike ellu viidud suurüritused. Nende korraldamise taga oli umbes pool tosinat palgalist, kes värbasid sadade kaupa noori ja vähem noori vabatahtlikke ning koos läbi viidud ettevõtmiste mastaabid olid muljetavaldavad: näiteks 162 osalejaga muusikal ja 15 000 külastajaga rokkfestival väikelinnas, kus elas ligikaudu 5000 inimest.

Selle kõige keskel kogesin kümneid eri viise, kuidas kogukonnas aktiivselt kaasalöömine pakub võimalusi õppida uusi oskusi ning tunda end täisväärtusliku kohalikuna. Kohalikuna – mina, kes ma olin seal linnas elanud ainult mõne kuu. Mida rohkem mind tegemistesse kaasati, seda rohkem tundsin end kogukonna liikmena ja tahtsin uutesse ettevõtmistesse panustada.

Tuleb siiski tõdeda, et 11 kuu jooksul Norras jäi rahuldamata teatud missioonitunne, mis oli mind sinna saatnud – kas vabatahtlik töö ei peaks mitte seisnema ennastohverdavates kangelastegudes? Kuid tagasi Eestis, õppisin seda tunnet ümber mõtestama ning mõistsin, et vabatahtlikke ei saa kuskil olla liiga palju ning oma kodumaal vabatahtlikuks olemine võib olla vähemalt sama tänuväärne kui „maailma päästmine” mõnes kaugemas riigis.

Arendada iseennest

Vabatahtlik töö on võimalik ja vajalik ka väljaspool sõja-, epideemia- ja katastroofikoldeid, sest soov panustada millessegi heasse ja tähtsasse võib väljenduda väga erinevates ettevõtmistes. Nii on juhtunud, et vabatahtliku töö kogemuse peatükk minu CV-s on kolm korda mahukam kui ametliku töökogemuse loetelu, ning vaevalt see mulle kahjuks tuleb.

Mida rohkem ma vabatahtlikuna osalen, seda suuremaks kasvab võime märgata uusi võimalusi, kus end proovile panna ja/või millessegi olulisse panustada. Laiemalt sõnastades: mida rohkem võimalusi haarata, seda rohkem võimalusi leidub.

Vabatahtlik töö ei ole tegevus, vaid mentaliteet, mille keskmes on lihtne soov kaasa lüüa ja ühtlasi ennast mitmekülgselt arendada. Ja kas selliste eesmärkide olulisus ühiskonnas ei ole mitte heaolutaseme näitaja?