Yana Toom: Valitsus ähvardas ja hirmutas venekeelse õppe jätkumise soovijaid

Tänasel istungil võttis valitsus lõpuks vastu eitava otsuse õppekeele suhtes viieteistkümnes Tallinna ja Narva vene gümnaasiumis. Lähtudes põhikooli ja gümnaasiumi seaduse 23. paragrahvist taotlesid nende koolide hoolekogud luba jätkata õppetööd vene keeles.

Vastavasisulised taotlused edastati haridus- ja teadusministeeriumile aprilli alguses, nende läbivaatamine nõudis üheksa kuud (vaatamata sellele, et vastus ametlikule kirjale peab seaduse järgi olema antud 30 päeva jooksul).

Milles asi? Nii haridusminister Aaviksoo kui peaminister Ansip väidavad, et aega võttis tutvumine koolide probleemidega ja läbirääkimised teemal, kuidas saaks ministeerium koole aidata. Tegelikkuses tähendas see üheksat kuud ähvardusi ja survet, mida avaldati „halbadele“ koolidele, direktoritele, pedagoogidele ja vanematele. Üheksa kuud laimukampaaniat, mille käigus eesti auditooriumile sisestati arusaama, et „vene koolid võitlevad eesti keele vastu“, venelastele aga tuletati meelde staliniaegsed patud ja andi mõista, et okupantide keeles Eesti riigis gümnaasiumiharidust ei saa.

Tõsi küll, niisugust lingvistilist definitsiooni kasutasid rumalamad — targemad üritasid rääkida konkurentsivõime tõstmisest ja võrdsetest võimalustest. Tulemuseks oli igal juhul võimas üksmeelne koor, mille sõnum oli selge: meid ei huvita, milline on su emakeel ja kas sa üldse oled võimeline eesti keeles õppima või õpetama. Sa pead alluma kehtestatud korrale ja kui sa seda ei tee, siis kuulutame su eesti keele, kultuuri ja koguni riigi vastaseks. Küll sa siis allud. Või jääd töötuks — kui oled õpetaja. Või ei saa jätkata õpinguid — kui oled õpilane. Või me näitame su lapsele koha kätte — kui oled lapsevanem.

Hirm oli ka põhjus, miks koolide taotlusi saabus valitsusele vaid viisteist (vähemalt kolmekümne asemel).

2001. aasta 1. septembrist tuleb kõikides venekeelsetes gümnaasiumides õpetada eesti keeles 60 protsendi ulatuses õppemahust (57 93-st kursusest). Vaatamata korduvatele pöördumistele ministeeriumi poole sellise õppe kvaliteeti ei uuritud. Tulemusi mõõdeti eesti keele omandamisega — olenemata sellest, millise ainega on tegemist. Justkui venekeelse kooli peamine eesmärk olekski vaid eesti keele õpetamine.

Paar nädalat tagasi valmis haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel EMOR-i uuring eestikeelsest aineõppest vene õppekeelega koolides. Jällegi ei uuritud mitte hariduse taset, vaid „mitteeestlaste teadlikkust ja suhtumist“. Isegi selles osas oli tulemus nii nigel, et uuringut ei julgetud avalikustada ministeeriumi kodulehel, vaid ametnikud piirdusid põgusa tsiteerimisega. Mõistagi tuttavate pealkirjade all: „Vene kooli vastupanu eesti keelele suureneb“ jne.

Toon vaid mõned arvud. Kui aastal 2008 arvas 82 protsenti mitte-eestlastest, et eestikeelne aineõpe parandab eesti keele oskust, siis tänavu jagab seda arusaama 70 protsenti vastajatest. Konkurentsivõime tõstmisesse eestikeelse füüsikaõppe kaudu usub 53 protsenti (2008. aastal 73 protsenti), edasiõppimisvõimaluste avardumisse sama meetme abil 58 protsenti (2008. aastal 76 protsenti). Samas leiab 84 protsenti küsitletutest, et eestikeelne aineõpe jätab teadmised lünklikuks (aastal 2008 mõtles nõnda 69 protsenti).

Tahes-tahtmata tekib küsimus, milleks tellib ministeerium suure raha eest uuringuid, mille tulemused tellijat ei huvita. Milline peaks olema negatiivsuse määr, et panna meie austatud valitsus üldse mõtlema selle üle, mida nad lastega teevad?

Jah, meil on koole, kus valik ülemineku kasuks tehti aastaid tagasi ja kus tänavu ei ole probleeme eestikeelse õppega. Kuid need koolid on esiteks koondanud enda juurde lõviosa niisugusest pedagoogilisest kaadrist, kes on võimelised sellist õpet teostama, teiseks ei sobi eestikeelne õpe kõigile. Iga laps ei saa ega taha õppida segakeeles. Iga vanem ei lepi sellega, et tema võsuke ei saa enam emakeelsest naljast aru või ei suuda emakeeles lugeda midagi koomiksist sisukamat.

Me peame endale aru andma, et Eesti riigis on koole, kus õpetatakse eesti keeles lapsi, kes sooritasid B1 (kesktase) taseme eksami 49 palliga 100-st võimalikust. Õpetajad seletavad aineid tühjale klassile — nende jutust sõna otseses mõttes ei saada aru.

Selle koha peal võib lugeja tahta mulle saja esimest korda meie valitsuse retoorikat meelde tuletada, väites, et koolidel oli aega üleminekuks valmistuda küll ja küll, see oli ammu ette teada. Küsin vastu, kas siis praegused lapsed on süüdi, et veel enne nende sündi võeti vastu otsused, mille ettevalmistamisse mitte keegi ei panustanud. Ja ärge jumala pärast rääkige mulle nendest miljonitest, mida kulutati selleks, et õpetada pedagoogidele eesti keelt või eesti keeles õpetamist. Meie riigis kiputakse tihtipeale tulemust mõõtma kulutatud summadega — see on kõige lihtsam viis varjata, et töö jäigi tegemata.

Hariduse valdkonnas on tegemata töö varjamiseks veel mõned nipid, näiteks kohustuslike eksamite arv. Teatavasti jääb neid alles kolm, mis tähendab seda, et me ei saa mitte kunagi teada, kuidas ülejäänud ainetes tegelikult teadmisi omandatati — kes riskib minna eksamile, kui ta on kaks-kolm aastat üksnes õpikut tuimalt pähe tuupinud? Lapsevanemana tean ma suurepäraselt, et vaid kolmeks eksamiks valmistumisel ja täisväärtuslikul õppimisel palju ühist pole.

Ma ei saa öelda, et mul oleks aprillis, kui me Tallinna taotlused teele saatsime, olnud suuri lootusi. Aga väikene lootus siiski oli, eriti pärast seda, kui Irene Käosaar (haridusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja) isiklikult lubas mulle, et ministeerium monitoorib olukorda Tapa vene gümnaasiumis, kus hilises keelekümbluses õppivad lapsed üheksandas klassis ei räägi eesti keelt (milles nad õpivad). Hiljem rääkisin riigikogu infotunnis Jaak Aaviksoole Ahtme gümnaasiumi õpilastest, kes samuti pole ilmselgelt üleminekuks valmis. „Hea küsija, ma tänan teid selle olulise info eest ja lasen asja uurida,“ vastas minister tookord.

Mõlemad valetasid. Ahtme gümnaasiumi puhul jäi minister rahule referendi märkusega, et kooli direktorile mu sõnad ei meeldinud (kusjuures mulle ei vaielnud vastu ükski lapsevanem või pedagoog). Tapas vahetati monitooringu tegemise asemel välja direktor. Et lisada uuele kaadrile kaalu, Aaviksoo isegi külastas kooli. Kas arvate, et ta kohtus lastega, et ise kuulda, kuidas nad eesti keelt valdavad? Ei, ikka ainult vanematega, kellele ta teatas, et alternatiivi ei ole ega tule ja rääkis lohutuseks põnevaid muljeid enda keelelisest kümblemisest Nõukogude armees, kinnitades: „Ja polnud häda midagi.“

Tegelikult on ministril ühes asjas õigus — meie haridussüsteem, eriti selle venekeelne osa, sarnanebki paljus nõukogudeaegse sõjaväega, kus teatavasti lähtuti põhimõttest „не можешь — научим, не хочешь — заставим“ (ei saa — õpetame, ei taha — sunnime). Praegune valitsuse otsus on selle järjekordne tõestus.

Autor on riigikogu liige (Keskerakond).