Või vähemalt nädal tagasi, sest vahepeal on lisandunud midagi sellist, mis pole kirjas ei Hollywoodi ega Kremli stsenaristidel — lootus valgete jõudude olemasolule.

Eelmise nädalavahetuse duumavalimisteni tundus, et laiaskaalaline vastuhakk Kremli võimupartei omavolile jääb tõepoolest võimatuks missiooniks. Nüüd, peale nädala alguse massilisi proteste Tšistie Prudõ ja Triumfalnaja juures võib hakata lootma, et suurel elu stsenaristil on vahest mingi muu plaan emakese Venemaa jaoks varuks kui vaikne vindumine ja stagnatsioon. Viimaks ometi on siinsed inimesed näitamas oma kõrgete müüride taha sissekaevunud juhtidele, kelle käes on tegelik võim.

Kui võib öelda, et laiatarbefilmidel on õnnelik lõpp sisse kodeeritud, siis see, mis saatus ootab taolist kodanikuliikumist, pole teada. Pole ka üheseltmõistetav, kuidas niisugust nähtust nimetama peaks. Vene kevadeks, vabandust, talveks? Dekabristride liikumiseks? Valgete ülestõusuks? Vene ajaloost resoneerib iga nurga pealt mitte kõige positiivsem mälestus vastu.

Ja kuidas üldse juhtus nii, et aastaid Kremli all elanud ja võimuvertikaali sigadusi alla neelanud inimesed siiski viimaks ometi üles tõusid? Tundus, nagu huvitaks keskmist venelast vaid see, mis toimub tema enda sisekosmoses, oma perekonna või sõpradega. Muus osas — riik, see on müstiline ja hoomamatu. Ning nagunii midagi paratamatut. Täiesti arusaadav käitumisviis — kui sinust üldisemas plaanis midagi nagunii sõltu, siis suhteliselt vaenulikus keskkonnas keskendudki oma ihu lähedal olijatele ning oma enda baasvajaduste katmisele. Eks seda võiks nimetada ka ellujäämisinstinktiks.

Kuid nüüd on inimesed hoolimata isegi Tšetseenias väljaõppe saanud väeosade linnatoomisest valmis tuhandete kaupa minema meelt avaldama. Kusjuures sellist pahameelt ei väljendata mitte ainult suurlinnades Moskvas ja Piiteris, mis on alati olnud veidi opositsioonilisemad, vaid ka mujal üle suure föderatsiooni. Tänane miiting kordub kümnetes ja sadades üle terve maa. Ka välismaal, näiteks New Yorgis ja Londonis, kus suurem vene diasporaa, on plaanis toetusüritused.

Miks? Rahulolematus pole midagi uut, see on juba ammu podisenud, turvaliselt kööginurkades ja netinurgakestes. Teadagi, halbu teid ja lolle juba Venemaal jagub. Korruptsioon kägistab juba ammu pilvedekõrguse koletisena. Riigiduuma on Sergei Markovi laadsete hampelmannide koht, keda vaid Eesti tõsiselt võtab (ja temagi väljaütlemised olid Kremli jaoks liiga isepäised, nii et uues duumas Markovit me ei näe).

Eelmisel nädalvahetusel aset leidnud riigiduuma valimised andsid kokku nii jälgi võltsimiskäki, et isegi paljukannatanud ning jamadega harjunud vene hing ei neelanud seda alla. Inimesed üritasid rahumeelselt, seadusega antud viisil võimudele teha selgeks, et nad ei toeta neid enam.

Avalikku ruumi tilkusid teated sellest, kuidas tegelikult hääletamine käis. Kuidas mingid tumedad tegelased puistavad valimiskastidesse patakate kaupa hääletuslehti. Kuidas valimiskomisjoni juht kirjutab protokolli ümber. Kuidas inimesi viiakse elukohavälise valimistõendiga hääletuskarusellile — seda, našide korraldatud palagani filmis koguni meie rahvusringhääling.

Analüütikud on öelnud, et just nende interentis levitatud, käepäraste salvestuseadmetega tehtud tõendid võltsimiste kohta veensid inimesi viimaks ometi viha välja elama. Üks asi on teada, et vist valetavad, teine asi on lasta sel endale näkku süljata.

Ja nii sünnibki vastuhakk. Nagu ikka — netifoorumites, köökides, suitsunurkades, sumisevates odavates pubides — kuid sinna võib see kergesti ka sumbuda. Seekord elab trots siiski edasi.

Iga päevaga tuleb uusi ja uusi teateid, kui jõhkralt üritatakse tegelikkust ümber luua. Võtame näiteks Ühtse Venemaa ja erinevate noorteorganisatsioonide Kremlit toetavad demonstratsioonid. Kuidas sinna inimesi saab? Emb-kumb, kas naiivsete provintsist pärit pubekatega või “vabatahtlikult” kohustades ametnikke ja üliõpilasi kohale minema: kui ei lähe, tulevad suured ebameeldivused.

See kõik ainult kasvatab inimeste trotsi ja viib ääsile süsi juurde. Inimesed näevad, et nemad pole oma õuduses üksi ja et koos võivad nad moodustada jõu. Nii tulebki protestimeeleavaldusele järsku kohale tuhandeid inimesi, kes pole kunagi varem lisaks sotsiaalvõrgustikes “laikimise” midagi opositsioonilist teinud.

Ja neid arreteeritakse. Nii massiliselt, et järsku ei jagu enam kohti, kuhu panna “kurjategijad” oma kohtuotsust ootama. Kolleegid BBCst käisid kaks päeva kohtusaalis seda kajastamas ja olid väga jahmunud — inimestel lastakse oodata tunde, enne kui neile otsus kiirkorras ette loetakse. Väike taustauuring aga paljastab viivituse põhjuse — nimelt on enamus kohtunikke otsustanud just paregu haigeks jääda. Ju ei taha nemadki taolises paragrahviväänamisvabrikus osaleda.

Netis aga ringleb samal ajal piisavalt hoiatusi, kuidas end arreteerimisel kaitsta. Need on tõsised soovitused, sest teated politsei töömailt räägivad karmi keelt. Inimesi täiesti reaalselt piinatakse. Isegi ajakirjanikke pekstakse, Kommersandi kaastöötaja otsas hüpati suisa jalgadega. Inimestel soovitatakse aga jääda iga hinna eest võimuesindajate suunas viisakaks, kuid nõuda kõigi asjaosaliste täisnimesid ja iga väiksemagi detaili, näiteks oma läbiotsimisele mineva koti või taskute sisu detailset protokollimist. Võimud omaltpoolt rakendavad nöökimisoskust maksimumini, ulatades kõigile meesoost kinnipeetutele sõjaväekutse. Teenimine Vene armees ühes selle muutumatu dedovštšinaga tähendab sisulist vanglakaristust.

Kuid sellest hoolimata on nende ridade kirjutamise ajaks, neljapäeva ööks vastu reedet end miitingule kirja pannud juba 33 000 inimest. Need inimesed on lubanud, et austavad kõiki rahumeelse protestimise kaanoneid, ei võta provokaatoritest tuld ega välju kokkulepitud raamidest.

“Ma usun tõesti, et elame kodusõja lävepakul, kuid ei mulle ega teile pole verd vaja,” lausus oma blogis üks meelevalduse korraldajatest. “Tulge rahumeelselt, tulge naeratusega huulil ja hüüdke, et me nõuame ausaid ning vabu valimisi,” palub ta. Ta lisab, et nad ei nõua isegi Putini tagasiastumist. “Pidage seda meeles ja ärge laske laupäevasel meelevaldusel, mis on viimaste aastate suurim, muutuda milleksi koletuks. Ma palun teid!”

Aga ikkagi napib neis miitingutes paraku positiivset programmi. Mida nad üldse tahavad? St peale soovide, et “sulide ja varaste partei” oma valedega tagasi astuks ja lubaks korraldada uued valimised. Kuidas Venemaad ümber suunata, milliseks? Pole ka neil oma Mandelat või Havelit ehk konkreetseid liidreid, kelle ümber rahvas saaks koonduda. Boriss Nemtsov pole väljaspool oma sõpruskonda niiväga populaarne kuju, osaliselt muidugi tänu tsensuurile. Räägitakse, et kui üldse kellestki, siis just 15 päeva saanud blogijast Aleksei Navalnõist võiks saada vastuhakkajate juht, et äkki ehk tema oleks presidendikohta väärt tegelane.

Võimatu missioon? Kas siin paistab kusagilt õnnelik lõpp? Ma tahaks väga-väga loota, et valgus tunneli lõpus pole täiskiirusega pealekihutav rong.