Nad ei kujuta ettegi, et on lapsi, kes nutavadki sageli ja ilma nähtava põhjuseta ja lihtsalt mitte miski ei aita. Ei aita gaasirohud, süllevõtmised, tissitamised nii-nagu-laps-tahab, tissitamised rangelt kellaaegade järgi, mähkmesordivahetused, muusika, vaikus, õueskäimine, toas istumine ega miski muu. 

Reeglina on tõesti lapse nutu põhjuseks mõni füüsiline terviserike, gaasid, hambad, mõnikord ka lihtsalt toidutalumatus - isegi rinnapiimalastel, sest neid võib mõjutada ema toidulaud. Kui aga olete kõik võimalikud füüsilised hädade põhjustajad elimineerinud ja laps ikka nutab, viriseb, on rahutu, pole nõus hetkegi omaette hällis olema, mis saab siis? Kas te olete siis kurjategija ja koletis pelgalt seepärast, et teie laps nutab?  Mina nii ei arva.

Tegelikult teevad mind lausa kurjaks üleolevad soovitused, nõuanded ja targutused stiilis "mina sain oma lapse küll selle ja tollega rahulikuks" või hoopis: "sa oled oma lapse ise ära hellitanud, et ta sul niimoodi ilma põhjuseta nutab!" Kallid musterlaste vanemad, sellised targutamised on ühtaegu nii vaimupimedad kui ka tarbetult jõhkrad. Väga palju paremad ei ole ka tänitamised "see, et sina lapsega tegeledes närvis oled, ajabki lapse nutma, sina oled oma närvilisusega süüdi, et laps nutab."

Kahjuks on fakt, et leidub imikuid, kes nutavad pea vahet pidamata, kelle puhul tavapärased rahustamisvõtted ei aita ja kes on nõus unne suikuma vaid lühikesteks ajavahemikeks ning sedagi eritingimustel. Samamoodi on olemas ka lapsi, kes uinuvad kella järgi, magavad kaua, ärgates söövad oma kõhu kiiresti täis ja ei tee emale liigset tüli. Mõlemat sorti imikuid võib täiesti vabalt ette tulla ka samas perekonnas.

Enamasti võib muidugi kahtlustada paljunutva lapse puhul mõnd terviseriket. Kui te sellisest terviserikkest ise jagu ei saa, tuleb loomulikult esimese asjana arsti juurde minna. Aga kui arstki mingit selget põhjust või vähemalt meditsiiniliste vahenditega kõrvaldatatavat põhjust ei leia? Kui ongi tegu lihtsalt närvilise lapsega, kes, ütleme, on nõus magama vaid ema rinna najal, samal ajal, kui ema mööda tuba edasi-tagasi kõnnib? 

Ma ei oska muud soovitada, kui et kallid emad, katsuge välja kannatada! Inimeste närvisüsteemi areng võib teha kummalisi käändeid ja pöördeid ja see võibki imiku käitumise õpikureeglitele mittevastavaks muuta, aga üldiselt kasvavad lapsed sellisest virisemisperioodist ikka lõpuks välja. Kui saate, hoidke last nende nutuhoogude ajal süles, ilma, et püüaksite teda kuidagi eriliselt rahustada. Kui enam ei suuda, jätke ta turvalise inimese hooleks või lihtsalt turvalisse hälli ja minge tehke õues üks kiire jalutuskäik.

Tagasi tulles olete jälle rohkem võimeline raskustega toime tulema. Ja arvestage, et te ei ole milleski süüdi -  teie lapsel lihtsalt ei vedanud tervisega, tal on endal ka raske, aga teha ei saa te niikuinii mitte midagi muud, kui lapsel lihtsalt olemas olla. Te ei pea saavutama filmides nähtud supertulemusi, kus lapsed on ideaalsed ja käituvad ingellikult ka juhul, kui nende vanemad tülitsedes nõusid puruks loobivad või omavahel kokkuleppele jõudmata selle lapse turvahälli topivad ja kummide vilinal minema kihutavad.

Imikutel võib esineda seletamatut stressi ja depressiooni nagu täiskasvanutelgi. Nad lihtsalt ei ole võimelised seda artikuleeritult väljendama. Ja neid ei saa pelgalt sõnade abil lohutada. Lapsele rahusteid toppida ei ole aga lapse arengut ja heaolu pikemas perspektiivisi silmas pidades sugugi hea lahendus.

Ja sellisel juhul ongi ainuke asi, mida te teha saate  - olla lapsel olemas (muidugi siis, kui te olete juba kõik füüsilised võimalikud põhjused kõrvaldanud). Hoida teda ja lubada tal nutta. See ei pruugi teda naeratusrežiimile koheselt ümber lülitada ja nõuab seega eeslikannatust, aga see võib, jällegi, lapse tulevase tervise huvides olla ainuke arukas võimalus.