Sarnaselt temale olen ka mina unistanud tähtedevahelistest reisidest vahel õhtuti väljas käies, lootes nn röövimist UFOde poolt ja kaasa elanud paljudele teadusliku fantastika raamatutele, filmidele ja sarjadele. Ja kui lõpuni aus olla, siis minu huvi kirjutamise kui tõsise tegevuse vastu sai oma alguse just ühe neljakaustikulise ulmeromaani kirjutamisest kaheksandas klassis.

Nüüd on vanust juurde tulnud, enamus sci-fi kirjanduse paremikust läbi loetud, mõeldud ja arutletud. Televiisorist tuttavat ja seni kõige pikemaajalisemat seriaali "Tähevärav SG-1" olen ka vist korda kolm-neli ära vaadanud. Nüüd, selle küsimuse Delfisse ilmumise hetkeks olin ühe teise seriaali neljanda hooaja viimaste osade juures.

Esmamõte oli minulgi, et selles ei olegi mingit küsimust - loomulikult tahaksin minema. Kujutlusvõime hakkas tööle. Varem erinevate meediumite kaudu kogetu andis mõttelennule piisava tausta.

Algus oli paljutõotav. Lend teise tähesüsteemi tehniliselt üliarenenud laeval, ajaveetmiseks uue tuttava, meist kõrgemalt arenenud tulnukarassi andmebaasid ja raamatukogud. Tõenäoliselt ei tekiks igavus ka pikema reisi kestel juhul, kui kosmoselaev liiguks meile teada olevate füüsikaseaduste põhjal ja reis kestaks kuid või aastaid.

Samas - loomulikult kasutaksid need tulnukad reisija bioloogilise kella kulgemise aeglustamiseks külmutamist, staasist (termin ulmekirjandusest; peatab aja kulgemise väikeste, sh ka elavate objektide ümber) või mingit kolmandat-neljandat ideeliselt samaväärset olekut. Või oleksid neil vahendid aegruumi väänamiseks, luues jällegi ulmekirjandusest tuntud "ussiaugu" universumi erinevate punktide vahel. Võimalusi on palju, kindlasti meeletult rohkem, kui meie oma piiratud füüsikateadmistega arvatagi oskame.

Kohtumine teiste eluvormidega... Paljutõotav? Alguses kindlasti. Aga edasi? Olles sattunud oma reisile tänu tulnukatele, oleme nende elukohas, nende maailmades kindlasti rohkem uurimisobjekti ja/või vaatamisväärsuse eest. Kas tahaksime oma elusid elada kui vitriinis? Mina küll mitte.

Võib-olla olen ma liiga pessimistlik, ent ma ei usu, et meil kui tsivilisatsioonil oleks pakkuda midagi rahumeelsetele mõistuslikele eluvormidele, kes on lahendanud tähtedevaheliste lendude saladused ning meid juba niigi Galaktika äärealalt üles leidnud. Me ei suuda endaga oma pisikesel rohesinisel planeedilgi hakkama saada, rääkimata siis veel kõrgemaile olendeile millegi andmisest. Olgu - võib-olla tsirkusesse me sobiks.

Samas on suhteliselt suur tõenäosus, et meid kunagi avastavad olendid on agressiivsed ja seega ka mitte eriti rahumeelsed. Nimelt on osake looduse olemusest selline, et edasipürgivad ning uutavastavad ja -otsijad olendid on valdavas enamuses agressiivsed. Ning sellised tulnukad meid vaevalt lõbureisile ja lustielule viiks; pigem juba tooreks tööjõuks, aga sellisel juhul eelistaksin juba Venemaa söekaevandusi - tõenäosus kord nädalas omastele interneti teel teateid saata on Venemaal siiski suurem kui näiteks Omikron Kuuel.

Kuna need kaks võimalust, kus meid korjaks üles teised eluvormid, meid ei rahuldaks, siis jääb üle kolmas. ISS'le (Rahvusvaheline Kosmosejaam) raketid külge, päikesepurjed üles, "Tähevärava" (ja paljude teiste teoste-sarjade) ussiauguteooria ellu viia ning -- 3.. 2.. 1.. Start!

Kuhugi kunagi palju hiljem kohale jõudes oleks algus, esimese koloonia ülesehitus ja areng küll üksikisiku jaoks huvitav, ent kas me mõistusliku eluvormina seda ka vajame? Mis oleks seal paremat sellest, mis meil on siin?

Tegelikult võtaksime kõik oma mured, probleemid ja konfliktid kaasa ka sinna - meie arvatavasse Eedenisse. Peagi oleks seal kõik sama muserdunud, korrumpeerunud ja väsinud kui need, kes jäid neist maha Maale.

Kui me siin Maal, väidetavalt ainsa intelligentse eluvormina, ei suuda oma eriarvamustest üle olla ja võime tülli pöörata iga väiksemagi asja pärast, siis milleks oleks meil tarvis kõike seda jama veel suuremas ulatuses levitada? Unistada ilusast elust kaugel võib, ent kahjuks viib reaalsus meie praeguse mõtlemise juures selle ilu ja uudsuse kahjuks üsna ruttu ära.

Inimese kui eluvormina peaksime esmalt püüdlema enda vaimse tasakaalu, stabiilsuse suunas ja alles siis hakkama mõtlema kaugemale. Praegusel kujul oleksime me vaid viirus, mis tahab oma peremeesloomast edasi levida.

Kuigi see on üsna pessimistlik arvamus inimkonna jaoks, tahaksin keelumärgi ja okastraadi Maa ümber üles seada ühe ulmekirjanduse suurkuju, Arthur C. Clarke mõttega raamatust "Lapsepõlve lõpp": "Kuule ja oma süsteemi planeetidel võite te ringi seigelda," lausus Karellan, "aga tähed - tähed pole inimkonna jaoks."

Lõpumärkuseks võiks lisada ka natuke reaalsemaid arutlusi: tõenäoliselt valmistaks elu teistel planeetidel põrgupiina, sest leida elukõlbulik planeet on suhteliselt võimatu: kord on hapniku sisaldus, kord raskusjõud, kord kiirgus vale - mis iganes. Näiteks võib ühe planeedi väiksemas raskusjõus sündinud inimese organism areneda nõnda, et ta ei suuda kunagi Maale tulla. Ja samas vajutab teise planeedi suurem raskusjõud ka tugevaima meie seast mõne hetkega siruli.

Ka siin on hea!