Tulid esimesed pangad - oi, need olid head!
Majanduses pole ma ennast kunagi piisavalt tugevaks pidanud. Küll aga leian üsna tihti seoseid asjade vahel, mis on toimunud ja veel hakkavad toimuma. Enne, kui pöördun tänase uudise, peatse gaasihinna tõusu juurde, püüan natuke taastada minevikku. Just seda majanduslikku minevikku.
Eesti Vabariiki luues olid kõik eufoorias. Kõik, mis oli riigis uus, oli hea. Eriti hea oli see veel siis, kui see viis meid kaugemale Venemaast.
Tulid esimesed oma pangad. Oi, need olid head! Ja kuna neid tuli palju, siis oli veel parem. Eriti mõistlik tundus omada kontosid igas pangas. Autoril endalgi olid arveldusarved igas võimalikus pangas ja rahakott oli erinevaid deebet- ja kreeditkaartidest pungil. Siis aga hakkasid pangad kaduma ja nendega koos ka inimeste rahad. Need pangad, mis suutsid aga pinnale jääda, kadusid hoopis teiste riikide kodanikele tulu teenima.
Praegu teevad need pangad küll reklaami, et iga kaardimaksega tehakse kellelegi head, aga hoopis vähem räägitakse sellest siis, kui tehingute hinnad jälle tõusevad. Seega panga omanikud raha ei kaota, seda head tehakse nende arvelt, kellelt selle kohta midagi ei küsita. Aga need pangad olid vähemalt kunagi head ja arvati, et meil läheb nii hästi ja kõik teevad vaid tarku otsuseid.
Siis tulid esimesed liisingud. Oi, need olid head! Pikemalt mõtlemata sööstis rahvas endale maju, autosid ja kes teab - ehk ka helikoptereid ja kaatreid ostma. See oli nii hea, sest igaüks sai endale oma maja või korteri või mõlemad korraga.
Huvitav on siinjuures see, et mujal, natuke kauem majanduslikult mõtlema harjunud maailmas, elab päris suur osa inimestest terve elu üürikorterites. Rääkimata sellest, et üüripindadel elu on odavam, ei pane see sind ka finantsasutustega sundabiellu, mis enamjaolt kestab kauem kui inimestevaheline ega paku ka nii palju naudingut. Aga millegi omamise hea tunne sundis rahva astuma sellesse masohhistlikusse ämbrisse. Ja ämbrisse astudes tõsteti ka üürihinnad ebaloomulikult kõrgele ja teisimõtlejad pidid maksma, maksma, maksma...
Siis aga tuli suur saatus nimega masu ja järsku on kõik (olgu - tegelikult mitte päris kõik) need õnnelikud inimesed võlgu, sest palgad läksid väiksemaks, aga majalaenu makstes pole intresside maksmisest eriti kaugemale veel jõutud.
Järgmisena kostus: "PIIP! PIIP!" Ja raha tuli - kiirlaenudena. Oi, need olid head! Laenude ja liisingutega harjunud inimestena oleks võinud rahvas juba teada, kuidas intresse arvutatakse ja mida need tähendavad, aga ometi suudeti seda kõike eirata. Aga see oli ju hea - hea ja kiire lahendus hädaolukordadele.
Mingil hetkel koputas aga inkasso uksele ja tuli välja, et 1000 kroonisest kiirlaenust oli saanud kümme, kakskümmend korda suurem summa. Aga ometi oli see kiirlaen hea - sai ju suveks korraliku jalgratta või rulluisud osta! Kõrvalvaataja oleks võinud sellisel hetkel imestada, kas selline ongi kogu rahva majanduslik mõtlemine.
Mingil hetkel ilmus vaatevälja suur naaber Venemaa gaasijuhtme Nord Streamiga, pakkudes välja võimaluse vooliku paigutamiseks meie vetesse. Sellega oleksid kaasnenud ka majanduslikud soodustused ja vist ka mingid keskkonnatasud. Seda lisaks loodavatele töökohtadele Eestis.
Majanduslikult hästi mõtlev rahvas ajas end tagajalgadele, otsustas uue fosforiidisõja välja kuulutada ja Venemaa pikalt saata. Kaalukate argumentidena toodi sealjuures ära Soome äraütlemist Venemaale ning sõjalise julgeolekuriski suurenemist. Narr oleks muidugi osatada, aga praegu see naftajuhe jookseb siiski läbi Soome vete. Ja sõjaline julgeolekurisk?
Kas te teete nalja? Kui Venemaa tahaks/saaks/võiks/tohiks, siis on tal piisavalt jõudu meist üle sõitmaks ka siis, kui meie vabariiki esindaks Afganistaanis kümne sõduri asemel kakskümmend ning igal inimesel - kaasa arvatud vanavanaemal ja naabri kahenädalasel imikul - oleks padja all M-14 ja kolm granaati. Ja tõenäoliselt ei paneks Venemaa seda ülesõitmist enne tähelegi, kui esimene tank kogemata Vilsandil Tätte supluskohas mutta kinni jääb.
Rahvas arvas aga teisiti, valitsus ei soovinud riiki teha sõtuvaks Venemaa gaasitarnetest ning kuuldamatuks tehti nende analüütikute ja ekspertide hääled, kes seda liitumist soovitasid. Praegu, kui Nord Stream meist lõbusalt mööda vingerdab, tuleb 100% gaasitarnetest Eestisse - kust kohast? Aga muidugi Venemaalt.
Vaevalt mõned nädalad peale Nord Streami kraanide lahtikeeramist Medvedevi poolt tõstab Eesti Gaas hindu 15%. Kokkusattumus? Võimalik, sest hinnad tõusevad igal pool. Aga kokkusattumus on ka see, et Gazprom, mis on Nord Streami suurosanik, omab sama staatust ka Eesti Gaasis.
Nüüd, praegu on käimas uus diskussioon fosforiidi teemal. Akadeemikud ja professorid teevad raadioeetris roheliste demagoogia faktidega maatasa, ent rohelised esindavad rahva arusaamu. Keskkonnaminister annab lubadusi, mis hoiavad ära võimaliku raha sissevoolu Eesti majandusse. Aga rahvale see meeldib.
Rahvale meeldib, sest rahvale räägitakse, et meie majandus on tugev ja püha ja parim ning rahvas kuulab noogutades. Rahvas teab, et riik saab hästi hakkama, kuigi rahvas seda ise ei tunne. Rahvas tunneb tõusvaid hindasid, tunneb nägupidi igat inkassaatorit ning nüüd on moeasjaks olla võlgu igale pangale.
Rahvas mõtleb majanduslikult, aga nüüd võiks hakata ka õigesti mõtlema. Kui valitsus hoolib vaid riigist või linnast (autoril poliitiline meelsus puudub; tema lemmikupoliitik on Raivo Järvi, kes oskab hästi joonistada - seda ilma sarkasmita), aga mitte rahvast, siis oleks aeg korraldada revolutsioon, mitte fosforiidisõda.
Ja kõige lõpuks võiks hakata ka majanduslikult õigesti mõtlema. Tagantjärele on hea tark olla, aga parem, kui neid neetud võlgasid poleks kunagi olnudki!
