Tegu on mahukaima käsitlusega, mis kooliajaloo uurimisel ühe kooli teatud ajalooepohhi kohta seni kirjutatud. Autor Märt Karmo on reaalkooli 77. lennu vilistlane, kes kaks viimast aastakümmet on töötanud Eesti Pangas.

Ilmumiseks kulus 80 aastat

Reaalkooliraamatu kaugeim eellugu algab koguni 1930. aastal, mil pedagoogikanõukogu otsustas anda kooli 50. aastapäevaks (1931) raamatu välja. Märt Karmo koostas 1981. aastal tollase Tallinna 2. keskkooli 100. aastapäevaks ilmuma pidanud väljaandesse seitsmeleheküljelise teksti, käsitledes aastaid 1918–1944. Raamat ei ilmunud. Uus katse tehti 1990. aastate algul. Siis võeti sihiks kooli 110. aastapäev ning esimesteks ülemaailmseteks Reaali päevadeks septembris 1991 kavandati välja anda kooli ajalugu käsitlev ülevaateteos. Ent seegi üritus läks, küll mitte Karmo süül, vett vedama. Järgmiseks sihiks sai kooli 125. aastapäev ning Karmo lubas kokku võtta sõjaeelse kooli ajaloo. Põhjalik uurimistöö nõudis planeeritust rohkem aega ning nii jõudis sügisel 2011 kolmas katse sihile. Mahud aga kõnelevad iseenda eest. 1980. aastate algul kavandati 1918–1944 kokku võtta õige lühidalt. Nüüd keskendus Karmo pea samale perioodile, aastatele 1917–1940, ning kaheköitelises raamatus on kokku ligikaudu 1250 (!) lehekülge.

Ülevaade on äärmiselt põhjalik

Kooli ajalooga seotud detailide väljaselgitamine on nõudnud kolossaalset arhiivitööd. Enamik arhivaale on saksa või vene keeles, isikunimed väga erinevates vormides. Ent lõputuid väljakirjutusi tuleb süstematiseerida, eri allikatest pärit materjale võrrelda, kontrollida ning üldistada.
„Must-kuldne müts me peas…” I osa (317 lehekülge) käsitleb Tallinna reaalkooli aastatel 1917–1920. Siin on põhirõhk realistidest pedagoogide ja õppurite panusel Eesti omariikluse väljakuulutamisel ja Vabadussõjas, käsitletud seitset realistist Vabaduse Risti kavaleri jms. See on seni kõige ammendavam ning rohkema memuaarse materjaliga vääristatud käsitlus ühe kooli õppursõdurite võitlustest oma riigi eest neil aastail. Autor on välja selgitanud 84 realisti-sõjameest, kellest osa küll rindele ei jõudnud. Sõjas hukkus teenekas võimlemisõpetaja Anton Õunapuu ning langes neli õpilast, neist kaks juba sõja algusperioodil 1918. aasta talvel.

Raamatu II osa (932 lehekülge) hõlmab Tallinna reaalkooli 1920–1940, aga ka saksa reaalkooli 1919–1939. Köite lõpuosast hõlmab paarsada lehekülge nimekas baltisaksa keskkool Eestis – samuti Tallinna Peetri reaalkoolist välja kasvanud Tallinna saksa reaalkool (1919–39). 1939. aastal tegevuse lõpetanud õppeasutuse arhiiv hävis 9. märtsil 1944, selle kooli kohta pole eesti keeles seni ilmunud ühtegi käsitlust.

Autor on koostanud õpetajate elulood ning otsinud fotod. Unustatud pole kooli ametnikke, teenijaid, majahoidjaid ega katlakütjaid, kelle kohta on üldjuhul vaid suulisi mälestusi.
Väga palju on juttu õppuritest. Nimeliselt on ritta pandud korv- ja võrkpallurid, maletajad ning vehklejad, kõnevõistluste võitjad, meeskooride lauljad, näitemänguhuvilised jt. Reaalkoolist võrsunute plejaadi ei jõua ette lugeda.

Mööda ei ole mindud traagilistest juhtumitest, näiteks tegi sügisel 1920 üks suvetööle jäetud noormees enesetapu.

1923 sai suvetöö 32% õpilastest

Kooli nõudmised olid karmid. Rekordilise 1923. aasta kevadel jäeti suvetööle koguni 32% õpilasi, kellest enam kui pooled maadlesid veel järeleksamitega.

Nagu igas koolis, tehti ka Reaalis koerust ja ulakust, vahel õige tõsiseid tükke. Püüti salaja asetatud mikrofoni kaudu pealt kuulata õppenõukogu koosolekut (1928. aasta abituriendid), pandi õpetajate kohta ajalehte libakuulutusi, võngutati kambaga kahe klassi vahelist seina, käidi salaja tantsukursustel jne.

Oli pedagooge, kes poiste koeruste ja üleannetuste ning tunnis korra hoidmisega hakkama ei saanud. Kasvandikud meenutavad mõningaid üsna tabavalt. Tunduvalt rohkem jagus aga õpetajaid, kes andsid reaalkoolile hinge, sisu ja näo. Need olid eelkõige direktor Nikolai Kann, kuulus Habe – inspektor (õppealajuhataja) Ernst Särgava-Peterson, Paul Ederberg, Peter Martinson ja paljud teised, kes jäid oma poiste mällu eredate isiksuste ja koloriitsete pedagoogidena.