Kahe aasta eest, kui mees justiitsminister oli, läks lahti oigamine: kuri Lang jookseb mööda Eestit ringi, torutangid peos, ja otsib kruvisid, mida kinni keerata, endal aus pilk silmis. Ehk siis eriolukorra seaduse muutmist tol ajal tõlgendati kui silmapilkset diktatuuri, tsensuuri kehtestamist.

Häda oli muidugi, et keegi demokraatia ja sõnavabaduse kaitsjatest polnud seda lugenud. Ei teadnud ehk selle olemasolustki. Eriolukord kõlab koledalt – läkski kisa lahti. Kuigi ses seaduses pole miskit erilist hullu.

Lang polnud tasemel ka seda kaitstes. Nämmutas riigikogus, et vaat kui juhtuvad terroristid või pomm, siis oleks sõjaväge vaja... Ise veel meediaärimees ja vana saatejuht, peaks oskama mullikesi teha. Mul endalgi – kuna see kisa ja nõudmised Lang Pinochetiks tembeldada mulle üldse ei meeldinud ja ma olin viitsinud seadust lugeda – tekkis tahtmine talle nõu anda: Rein, räägi asja seletades Hamburgi uputusest 1962, kui linnapea Helmut Schmidt rikkus seadust, mis keelas armeel kasarmust muidu välja tulla kui õppustele sõiduks ja käsutas pioneeriväeosad appi...
Seekord, kultuuriministrina, ollakse targemad. Esitatakse vastuolu: Eesti raamatukogudes kas eesti väärtkirjandus või Barbara Cartlandi sonimine.

Rein, vali sõnu!

On sonimine jah, ma olen ise katsetanud. Täiesti õudsed raamatud, mida ei tahaks naistekateks nimetada. Miskipärast ei ole ükski feminist seda teemat üles võtnud, et Cartland suhtub oma lugejatesse kui mehenäljas lollakatesse. Või vähemalt mulle tundub, et ainult selle hädaga võib seda sorti kraam miskit pakkuda. Sellise raamatu nimetus peaks olema sopakas, sopaajakirjanduse eeskujul, mis kah peab oma tarvitajaid verejanulisteks kiimas totakateks, keda huvitavad ainul jäledad roimad ja teiste inimeste aluspükste sisu.

Naistekas on teine tubakas. Väga häid naistekaid on olemas, julgen kinnitada mina, kes ma olen mingil eluperioodil innuga naistekaid lugenud. Krista Kaer ajas seepeale silmad suureks: mis sul häda on? Ei mingit häda. Hästi ja targalt tehtud naistekas ei tee kedagi lollimaks ega halvemaks inimeseks. Kohustuslik õnnelik lõpp – mis selles halba on? Huvitav on ju, kuidas sinna jõutakse. Sihuke raamat nagu David Lodge’i „Väike maailm”, mida kirjanduseks tunnistatakse, on näiteks kirjutatud puhtalt naisteka reegleid järgides, ainult vinti nii üle keerates, et vahepeal võib lustist hulluks minna.

Nii et, Rein, vali sõnu! Teeme mõisted selgeks, siis räägime edasi! Käed eemale Jilly Cooperist, Olivia Goldsmithist... rohkem ei tule praegu lemmikuid meelde.

Ometi on sundusliku kirjanduse nimekirjades mõte sees. Eriti kui mängus on kurikuulus maksumaksja raha. Tõepoolest – mitte kellelegi maailmas peale meie endi ei lähe korda eesti kirjandus. Selge, et nii-öelda meie riik peaks jälgima, et see oleks kättesaadav, maksku mis maksab. Tore, et vahel ka niimoodi mõeldakse. Kuigi... ei saa õelalt märkimata jätta, et ei tea, kui palju lähevad maksma kampaaniad „Erinevus rikastab” ja „Ära joo” ja mis nad kõik on... ja kui palju selle eest saaks raamatukogudesse osta raamatuid... aga ärgem langegem sallimatuse mädasohu.
Vaadake. Koolides on ju jätkuvalt kohustuslik kirjandus. Ei ole? On ju?

Suled ja läpakad lendaksid

Mõni aeg tagasi sattus üks laps hätta. Teema oli „Kalevipoeg”. Kirjand tulemas, vaja läbi lugeda, õpikust selgelt ei piisa. Keegi ei nõudnud mõistagi originaali kaevumist. Too läheks julmuse alla... ehkki mina kunagi, kui tahtsin haritud inimeseks saada, lugesin ka rahvuseepose läbi. Senini pea valutab, kui meelde tuleb. „Ilias” oli ikka lõbus lugemine, mitte mingi sünk paene piin. „Nibelungide laul” on ka sünge, aga samas ülev. Eh, seda eestlase enesehalvustust.

Igatahes ei suutnud laps leida õigeks ajaks Eno Raua väga head ümberjutustust „Kalevipoeg”. Eno Raud oli geenius, kes suutis isegi nii igava heietuse põnevaks vormida. Aga raamatut polnud. Õieti oli, aga vähe. Kirjandid tulevad ju kõigile korraga, nii et eksemplarist kooliraamatukogus, kohalikus raamatukogus jne jääb väheks. Laps, ülikorralik, oli väga õnnetu. Tuli kõvasti helistada, kuni leidus lahke riigikogu saadik Juku-Kalle, kel see raamat olemas. Sama lugu kordus hiljem Bornhöhe jutustustega, mida küll otsima ei pidanud, kodus oli. Aga kui pole – ja nõukaaegsed tiraažid ei olnud tegelikult väga megad –, ongi tubli õpilane hädas.

Mistõttu võib-olla oleks mõistlik teha kirik keset küla. Kohustada ja rahastada nii, et vähemalt kohustuslik kirjandus on piisava arvu eksemplaridega raamatukogudes alati olemas. Oleks lihtne ja selge.

Sest kujutletagu vaid õudust, kui hakatakse koostama sundusliku eesti väärtkirjanduse nimekirja. Suled ja läpakad lendaksid, maailma kurjus tulvaks kirjandusinimeste hingedest välja ja mataks kõik elava. Kes on pädev nimekirja koostama – näe, kuidas Rein Veidemann oma 101 raamatu nimekirja eest vastu pead on saanud –, keda võtta, keda jätta, kas on järgitud võrdsuse põhimõtteid... See jääks igaveseks tööks ning lõpuks poleks ikka keegi rahul.