On ju sellele hoogu andmas intensiivselt toimiv ja hästi rahastatud Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut. Selle eesotsas on eesti keelt mittevaldav Evhen Tsybulenko. Lisaks homopromo keskuseks kujunenud TTÜ õigusinstituudile on veel mitu aktiivset homode ühingut nagu liialt homokeskne Eesti Seksuaaltervise Liit ja sotsiaalministeeriumi mõni osakond. Nagu võluväel on need tekitanud ühiskonna mõjutamise võimsa survemehhanismi.

Selle väljund koosneb peamiselt süüdistustest, etteheidetest ja heteroüldsust alavääristavatest näägutustest. Taas püütakse sisendada, et „erinevus rikastab”. Kui sellest loosungist sisu otsida ja „rikastajaid” küsitleda, siis selgub, et erinevuse all mõeldakse eeskätt homoseksuaalsust. Mille poolest homoseksuaalsus meid siis rikastab ja kas on nii, et mida rohkem homoseksi, seda rikkamad oleme? Sellele küsimusele pole osatud midagi arukat vastata.

Samas pole sotsiaalministeeriumis meie demokriisile lahendusi otsivat osakonda. Miks TTÜ juures pole instituuti, mis keskenduks normaalse, jätkusuutliku perekonna ja heteroüldsuse põhiõiguste kaitsele, pole kampaaniat propageerimaks normaalset lastega perekonda ja püüaks leida lahendusi nende probleemidele? Rahvus ja riik hävib meie silme all aga päästeaktsioonide asemel korraldatakse kalleid ning kärarikkaid homoseksuaalsust reklaamivaid üritusi. Normaalset üldsust süüdistatakse homofoobias, pannakse kõhklematult diagnoos: vaimuhaiged.

Nii kaugele oleme siis jõudnud teel, mis algas isamaavaimustuse, öölaulupidude ja teiste lootusrikaste sammudega. Tegelikult on tõelise homofoobia arenguks meil soodsad tingimused loodud. Neid tingimusi loovad homoaktivistid oma sallimatuse, laimu ja ähvardustega.

Kui endine haridusminister Tõnis Lukas julges aasta tagasi ühel valitsuse pressikonverentsil avaldada arvamust, et Eesti koolid ei vaja hävingustrateegiat meie perekonnaõpetuses, tekkis sellest homoringkondades tige kära. Homoaktivist Reimo Mets läks nii endast välja, et lubas toonase ministri koguni kohtusse kaevata.

Täna on haridusministriks poliitiliselt „korrektsem” Jaak Aaviksoo. Mitmed tunnustatud inimesed on homoaktivistide poolt nii ära hirmutatud, et ei julge enam oma arvamust avalikult väljendada. Nii toodetakse tõelise homofoobia algeid, mille vastu õiguse instituut peaks tegelikult võitlema. Sest hirm repressioonide ees, mille võib kaasa tuua oma arvamus, oli iseloomulik hoopis sellele ühiskonnale, kust lootsime pääseda.

Eksisteerib ja laieneb hoopis heterofoobia, mis on homoseksuaalsuse tekke üks peamisi põhjuseid. Ka selle vastu peaksime võitlema. Küll on aga lausa kuritegelik rünnata eluslooduse üht tähtsamat eksistentsiaalset alustala, mida homoaktivistid valelikult ja eksitavalt nimetavad homofoobiaks. See pole haigus. Hoopis selle puudumine on seksuaalkäitumise raske häire.

Iga normaalne elusorganism on just nii elujõuline, kui temas on vastumeelsust omasoohimu suhtes. See looduselt kingitud vastikustunne kaitseb meid seksuaalvääratuste eest praeguses manduvas maailmas. Meie laste arengukeskkond on küllastunud ülespiitsutatud sübariitluses devalveeruvast seksuaalsusest, mis toodab hälbeid.

Aga keegi Christian Veske püüab meeleheitlikult musta valgeks rääkida, maalida pilti väikesest vaiksest, tagasihoidlikust homost, kellele tehakse liiga. (See võte näib olevat mõningal määral üle võetud tänavaründajailt, kes appi karjudes ohvri rahakotti rebivad. Eksitatud kodanikujulguse esindajad aga kargavad ohvrile kallale ning varas kaob.) Vastumeelsust homoseksuaalsuse suhtes kui elujõu ja eluterve vaistu tunnust püüab võõrutada TTÜ õiguse instituut, sotsiaalministeerium ja mitmed homolembelised MTÜ-d.

Elame peapeale pööratud maailmas. Homopromo nimel raisatakse miljoneid eurosid, aga lasteaedu on vähe ja need kiratsevad rängas rahapuuduses. Surutakse maha eluterveid vaiste ja tundmusi ning upitatakse hälbelist hedonismi. Kaua veel?