Kuidas võidelda rööveltaksodega: hakkame India kombel taksopileteid müüma!
Need juhid pargivad oma liiklusvahendid kesklinna ja sadama/lennujaama kõige käidavamatesse kohtadesse ega hooli klientide saamisel ka liikluseeskirjadest ega füüsilistest märkustest konkurentide aadressil.
Tavakodanikuna tundub mulle väga kummaline riigi suhtumine antud probleemi. Me teame, et meile suure hulga raha toovate turistide esmane kokkupuude Eestiga on läbi neid röövivate „taksode“. Ja me ei tee selles osas sisuliselt mitte midagi!
Väikeste trahvide tegemine võrdub mitte millegi tegemisega. See ei lahenda probleemi ega heiduta nahktagides ja enamasti riigikeelt mittevaldavaid „härrasmehi“ sadamas või Viru juures. Tallinna linnavalitsus üritab oma võimaluste piires midagi korda saata, aga nende võimalused on tõesti piiratud. Ja see ei peakski olema ainult Tallinna probleem. Tegu on siiski Eesti riigi väravatega ja võitlus kuritegevusega peaks olema riiklike korrakaitseorganite ülesanne.
Jätkates sellise tegelaste peletamist praegusel viisil võib üsna kindlalt väita, et ka kümne ja kahekümne aasta pärast on meil võimalus naaberriigist saabudes ja laeva pealt maha astudes kohata onusid, kes sind varrukast tirides oma autosse üritavad saada. Samas ei ole probleemile lahenduse leidmine ju väga raske. Tunnistan ausalt, et ma olen üsna vähe kokkupuutunud seadusloomega ja seega võib minu ettepanek tunduda puusalt tulistamisena, aga ma tõesti ei saa aru, miks ei ole loodud seadusega võimalust, et kuriteo sooritamiseks kasutatud vara on riigil õigus konfiskeerida.
Juhul kui see võimalus on seadusesse kirjutatud, siis vähemalt antud kontekstis seda ei kasutata, kuigi võiks. Korraldades pool aastat regulaarselt reide ja konfiskeerides autosid, mida kasutatakse sellise teenuse osutamiseks, oleks meil antud probleem ammu lahendatud ja me ei peaks ajakirjandusest kuulma või lugema, kuidas ikka ja jälle samad mehed sama tegevusega endale raha kokku ajavad. Iga nädal uue auto ostmine käib tõenäoliselt isegi sellisel viisil „äri“ ajavatele tegelastele üle jõu.
Mulle aga tundub, et riiki sellised „pisiasjad“ ei huvita ja linnal, keda võib-olla huvitaks, pole jälle vahendeid ega võimalusi probleemi lahendada. Mupo püüdlused lahendada probleemi näpuviibutuste ja trahvidega mõjuvad sama tõsiseltvõetavalt kui metsatulekahju kustutamine viinapitsiga…
Minul on häbi seletada oma kaugelt saabunud külalistele, kuidas eristada õiget taksot valest ning mida peab autosse istudes kindlasti silmas pidama. Võib-olla peaks hoopis ausatele ettevõtjatele soovitama äri ajamist India viisil? Hiljuti sealkandis viibides tundus mulle üsna omapärane mõte sellest, et sa pead ostma lennuvälja ees asuvast putkast n-ö taksopileti ja alles seejärel sõidad selle piletiga soovitud sihtkohta.
Tagantjärele mõeldes ei tundugi see idee väga rumal — sellisel viisil toimides ja kliente sellest eelnevalt teavitades on võimalik vältida üsna efektiivselt seda, et sadamast Virusse sõitmise eest esitatakse kolmekümneeurone arve. Iseküsimus on see, kui euroopaliku ja arenenud riigi mulje me endast sel juhul jätaksime…
