Piraatluse skisofreeniline maailm
Pakun, et oli aasta 1998, mil ma esimest korda intellektuaalse omandi vastu patustasin. Olin saanud uue arvuti ning välja oli tulnud arvutimäng Quake II. Klassivennal oli tolle aja kohta haruldane asi – CD-kirjutaja. Nende kahe kokkupuutel tekkis „eksotermiline” reaktsioon ning mäng oli olemas tervel klassil. Keskmine palk oli tollal umbes kolm ja pool tuhat krooni ning originaalmäng maksis ca 500. Tervele põlvkonnale piraatlusmuskli kasvatanud jõusaali võtmed seal peituvadki.
Kellele on piraatlus kasulik?
Autoriõiguste rikkumine, intellektuaalse omandi väärkasutamine on levinud üle kogu maailma. Enamik piraatidest siiski süüdimatud pole, mistõttu esmane vastutus lasub nende õlgadel. Samas pole praegune olukord tekkinud vaid kasutajate süül, kes pole võitnud endas kiusatust tänaval vedelevat pihta panna.
Ambivalentsust on teemas rohkem kui kopika eest. Näiteks tarkvaratootjad on päris hästi mõistnud, et prügikala tasandi piraatlus on nende ettevõtmisele pikemas perspektiivis isegi kasulik. Bill Gates, Microsofti endine tegevjuht (Microsoft teeb Windowsi operatsioonisüsteemi ja tema Office’i kontoritarkvara kasutab üheksa inimest kümnest), tunnistas neli aastat tagasi ajakirjale Forbes antud intervjuus, et piraatluseta oleks neil tasuta tarkvaraga palju keerulisem konkureerida. Tulevikus ostetakse seda tarkvara, millega ollakse harjunud. Tööandjatel on huvi jääda toodete juurde, mida töötajad tunnevad. Inimesi, kes on mingite programmidega harjunud, on keeruline ümber „treenida”. Nii ongi kontoritarkvara muutunud Microsoft Office’i sünonüümiks ja operatsioonisüsteem tähendab enamikule kaubamärki Windows. Suur „aitäh” selle eest tuleb öelda ka piraatidele.
Filmi- ja muusikamaailmas on olukord keerulisem, sealne toode ja tarbimisviis on teistsugused. Ühe muusika- ja filmipiraatluse laia leviku põhjuste lätetest leiab internetiplahvatuse algusajast, mil paljud meediaettevõtted endale hurraaga jalga tulistasid. Esimesed katsed muusikat internetis müüa – CD omast mitu korda madalama helikvaliteediga ja kõrgema hinnaga – kukkusid piinlikult läbi. Prooviti (ja proovitakse praegugi) muuta tarbijaid sunnimaiseks. Turg sunnib tootjaid muidugi kompromisse tegema, sest internetimeedium võimaldab selliseid piiranguid ignoreerida.
Varastamise mõiste on hägune
Kui kusagil linastub mõne populaarse seriaali järjekordne osa, on film tunni-paari pärast juba internetis (ebaseaduslikult) kättesaadaval – enam ei pea aastaid ootama. Kümneaastase hilinemisega on ka kõige aeglasemad hakanud uue meediumiga kohanema. Populaarne ühiskonnakriitiline animafilm „South Park” otsustas, et aitab naljast – kõik episoodid on mõni tund pärast esmalinastust kodulehel olemas. Kestev meediarevolutsioon paneb jätkuvalt kahtluse alla trükiajakirjanduse, muusikatööstuse ja televisiooni praegusel kujul. Tahvelarvutite ja e-raamatute levik toob meile lähiajal ka raamatupiraatluse plahvatuse. Kuidas autorid, tootjad, tarbijad ja riik sellega kohanevad, näitab aeg.
Intellektuaalse omandi ja digitaalse piraatluse juures on varastamise mõiste muutunud häguseks. Enamik populaarse pilditöötlustarkvara Adobe Photoshop allalaadijaid ei hakkaks eales seda 800 euro eest ostma. Sellise piraatluse alternatiiv on üldse tarbimata jätta. Seetõttu tuleb „piraatluse tekitatud kahju” tohututesse numbritesse suhtuda eluterve skepsisega.
Tänapäeval pole intellektuaalne omand tarkvara, muusika või filmidena enam füüsiline artefakt, mida saab pihta panna, vaid minimaalsete kuludega lõpmatult kopeeritav andmekogum. Seega on varastamine piraatimise juures enamasti vaid metafoor – füüsilise maailma omaduste üle kandmine sõna otseses mõttes metafüüsilisse digimaailma, kus need täies ulatuses ei päde. Muidugi ei kaota see intellektuaalse omandi reeglite rikkumise õiguslikke ja eetilisi küsimusi, kuid võib panna õpetaja väga rumalasse olukorda. Eriti kui ta peab rääkima intellektuaalse omandi õiguste rikkumisest kui varastamisest, kuid ei suuda õpilastele kuidagi selgeks teha, kus on konkreetne kahju.
Üks kivi võiks piraatluse leviku juures lennata ka õppeasutuste kapsaaeda. Pahatihti ei õpeta kool mitte laialt kasutatavaid IT-oskusi, vaid konkreetset programmi. Koolilõpetanud oskavad väga hästi Wordi pilte lisada, kuid nende teadmine on mehhaaniline, mitte analüütiline. Teises tekstitöötlusprogrammis ei pruugi nad pildi lisamise funktsiooni üleski leida. See ankurdab inimesed konkreetse (tasulise) tarkvara külge, kui täiesti piisaks tasuta alternatiivist.
