“Selles osas on toimunud üks selge murrang. Puhtalt etnilisel pinnal moodustunud nn vene erakonnad on kaotanud vene valijaskonna hulgas populaarsuse ja mitte-eestlastest valijad on asunud pooldama tavalisi harilikke eesti suuremaid ja väiksemaid parteisid. Mitte-eestlased Riigikogus ja ka kohalikes volikogudes on esindatud just nimelt nende parteide kaudu. Etnilise segregatsiooni põhjal moodustunud parteid Riigikokku ei pääsenud,” ütles Paul-Eerik Rummo Raadio Vaba Euroopale.

Paul-Erik Rummo sõnul kuulub mitte-eestlaste õiguslik-poliitiline integreerimine riigi sihipärase tegevuse hulka. Kuni aastani 2007 kestva integratsiooniprogrammi eesmärk ei ole Rummo sõnul siiski vene erakondade kandepinna õõnestamine: “Valitsus ei õõnesta kedagi ega midagi, aga tuleb ilmselt teha järeldus, et vastavad erakonnad on ise mingil määral oma populaarsuse aluseid õõnestanud, pannes tugeva rõhu otse vastupidisele, mille on pannud Eesti riik. Suurem osa nendest erakondadest on pannud rõhu mitte-eestlaste eriprobleemidele, nende eraldi väljatoomisele mitte maailmavaatelisel, vaid etnilisel alusel.”

Seni kõige edukama vene erakonna Eestimaa Ühendatud Rahvapartei liider Jevgeni Tomberg ei nõustu Paul-Eerik Rummo seisukohtadega. Tema arvates tulenes vene erakondade väljajäämine suurest poliitikast pigem erakondade enda sisemistest tülidest, nende diskrediteerimisest avalikkuse ja riigistruktuuride poolt ning nende vähestest võimalustest opositsioonierakonnana midagi ära teha. “Oli väga palju eetilisi momente erakondade sees, mis mõjusid tugevasti valijate arvamusele. Vene erakondade võimalused midagi seadusandluses muuta olid väga nõrgad, sest vene erakonnad olid alati opositsioonis, kus praktiliselt ei saanud midagi olulist korda saata. Need valupunktid, mis olid tähtsad vene erakondadele, ei leidnud toetust. See omakorda vähendas usaldust valijate silmis. Ja kahtlemata ka väga suur surve teiste erakondade ja ka riiklike struktuuride poolt vene poliitika vastu üleüldse,” ütles Jevgeni Tomberg Raadio Vaba Euroopale.

Riiki Jevgeni Tomberg vene erakondade poliitika põhjalaskmises küll otseselt ei süüdista, kuid samas toob esile selle negatiivse mõju, mille on põhjustanud riiklike uurimisorganite tegevus. Nii näiteks sattus Eestimaa Ühendatud Rahvapartei üks liidreid, kunagine abilinnapea Leivi Šer Tallinna majanduspolitsei ja Kapo huviorbiiti, süüdistatuna integratsiooniraha kantimises oma erakonnakaaslaste projektidesse. Raha saajate hulgas oli ka Inimõiguste teabekeskuse, mida juhtis Ühendatud Rahvaparteisse kuuluv Aleksei Semjonov. Teabekeskuse finantstegevuse suhtes algatas uurimise maksuamet.

Jevgeni Tombergi arvates viitab vene poliitika tahtlikule diskrediteerimisele ka andmete lekitamine maksuameti poolt, millega sattus avalikkuse huvisfääri Venemaa kaasmaalaste ühingu esimees Arkadi Prisjažnõi. Näiteid vene poliitika diskrediteerimisest Jevgeni Tombergil puudu ei tule.

Lõpetuseks jääb üle tõdeda, et vene poliitika allakäik Eestis on teema, mis vajab enne järelduste tegemist ilmselt veel põhjalikku uurimist.