Psoriaas on sage, krooniline, ägenemiste ja paranemistega kulgev põletikuline nahahaigus, mis 50% juhtudest on kaasasündinud. Ülejäänutesse haigestumise põhjus enamasti ebaselge ja kindlasti mitte põdeja enda süül hangitud. Tundub uskumatu, et Eestis põeb seda haigust 2% elanikest, Norras koguni 4%. Jääb mulje, et see ongi rohkem põhjamaade haigus, võimalik, et põhjus meie viletsas kliimas.

Selge on vaid see, et see haigus ei ole ravitav. Arstid küll suudavad selle kulgu pidurdada, leevendada, aga see on ka kõik. Ei ole minagi mingi asjatundja siin soovitusi või ravivõtteid jagama. Üht-teist leevendavat võin aga soovitada.

Mõnele mõjub hästi päike, mõnele solaarium. Kergendust toovat tihti ka merevesi. Samas on neid, kellele kõik see sugugi ei sobi. On hunnik vitamiine, mis aitavad ja salvid, mis leevendavad. Üks asi peaks aga kõigile sobima - küüslauk. See imerohi on psoriaasi põdejale asendamatu. Täitsa kogemata avastasime ka Kreekas puhates, et väga hea mõju on kodukootud oliiviõlil. Kõige selle juures aitaks aga neid inimesi enim ühiskonna mõistev suhtumine.

Kas te üldse kujutate, milline tunne on inimesel, keda kõik rannas vahivad nagu oleks ta eluohtlik pidalitõbine? Jah, ma saan aru, et sellise haigusega esimene kord kokku puutudes võib see olla pehmelt öeldes ehmatav. Just seepärast taguge endile pealuu sisse - see haigus ei ole nakkav! Võin omast käest kinnitada - nühi, laku, limpsi, kraabi, mida iganes, haigus edasi ei kandu. Küll aga süveneb psoriaasi põdejal stress, see aga on üks haiguse suurimaid vaenlasi. Just närvisüsteem on see, mis paneb kolded vohama.

Nii mõnigi lugeja on rannas olles kindlasti kogenud, kuidas teised teda kriitiliselt, vahel isegi põlastavalt piidlevad. Ja seda kõike vaid mõne üleliigse kilokese pärast. Eks kujutlege nüüd, mis tunne on inimesel, keda kõik vahivad kui katku kandjat. Hoidku jumal, kui haiguse põdeja julgeb aga ujulasse või veeparki ilmuda! Küll on juhtunud, et hüsteerilised emmed korjavad oma lapsukesi kokku ja nõuavad kriisates eluohtliku olevuse eemaldamist.

Jälk! Mitte siis psoriaasi põdeja, vaid inimesed, kes ei püüagi asjasse süveneda, kellel puudub humaansus. Minule ka ei meeldi emmed, kes veepargis sulistavad, endil kilo “krohvi” näos. Sest see keemia saab koos veega minulegi jagatud. Mulle ei meeldi inimesed, kellel paks kõõmakord õlgadel, bussis mul seljas nühivad. Kärnaste jalgadega basseinikülastajad ei meeldi, ega ka need, kes meres nina otse vette nuuskavad. Ei meeldi, sest kõik need asjad on nakkavad.

Mulle muidugi ei meeldi ka enda juures see, et keset lõuga ilutseb sünnimärk. Aga siin pole suurt miskit parata, maski ju ei kanna ja teisi vist ei häirigi. Keegi ei tee probleemi sõbra põlvest, kui peale ränka kukkumist jalgrattalt laiutab põlvel korralik kärn. Psoriaas, muide, näeb kordi leebem välja. Ometi selle arme kellegi nahal märgates tõmbume me eemale. Ei hakka siin endast ingli muljet jätma ja tunnistan, et kunagi tegin ise sama.

See inimene tundus mulle lausa vastik ja eriti piinlik on seepärast, et küsisin ta naiselt otse ”kuidas sa sellisega voodit jagad?” Minu üllatuseks vastas too, et seda väikest asja naine isegi ei märka. Aastaid hiljem mõistan, et asi polnudki vaid haiguses, mees ise oli kasimatu, õel ja vägivaldne. Nüüd, kui tunnen väga lahedat tüüpi, kellel ka väike probleem nahaga, on mu suhtumine teine.

Esiteks küsisin talt otse kõige kohta, mis haigusesse puutub. Teiseks oli muidugi katsed omal nahal, no ei hakanud külge. Ja lõpuks, olgem ausad, tegelikult ma ei märkagi enam seda väikest iluviga. On muudki, mida märgata. Enesekindlal mehel pole see haigus vist väga suur hingeline probleem, ei varja ta seda pikkade varrukate või sääristega. Küll aga on raskem naistel. Loomult edevad, nagu me oleme, kipume just meie üldsusega sobitumise nimel liiale minema.

Päris kahju on tüdrukust, kes oma arme jumestuskreemi paksu korra alla peidab. Paraku teeb see kreem naha kordi hullemaks. Aga vot keegi on talle öelnud "kärnkonn", keegi on naernud või muidu vahtinud. Ja inimese enesehinnang on võib-olla kogu eluks nullitud. Karm.

Nagu seegi, et mõistmatute inimeste pärast ei saa psoriaasi põdevad vanemad kunagi oma lastega avalikult veemõnusid nautida. Alati on ju neid, kes isegi laste nähes nina krimpsutaks ja nende vanemaid seega halvustaks. Aga kas meil on selleks ikka õigus? Ehk vaataks parem oma viltu kasvanud varbaküünt, puseriti hambaid, peast eemale hoidvaid kõrvu või tohutut nina? Ja mõtleks, mõtleks kohe hoolega enne kui teist jõllitama kukume!